Saksamaa...

...täpsemini Kehli linnake asub Strasbourgist lihtsalt üle silla teisel pool Reini jõge. Ja seal käiakse tihtipeale poes. Ja mitte nii, et võtad väikese poekoti kaasa ja käe otsas tassid, vaid ikka autoga ja vähemalt paari nädala kraami korraga tuues. Kehli kohalik ostukeskus koos väga korraliku ja hea valikuga toidupoega asub kohe otse üle silla, mõnedsajad meetrid sillast edasi. 

Nii sattusingi ma mõned nädalad tagasi Dainaga kaasa, kui ta parasjagu Kehli varusid täiendama sõitis. Ostukeskus nagu muidu ostukeskus ikka.... aga esimest korda nägin ma seal spetsiaalselt naistele mõeldud parkimiskohti. Ja ei - need ei olnud mõeldud lasteootel naistele või parkimispuudega naistele (s.t ei olnud ekstra laiad) - vaid olid lihtsalt naiste parkimiskohad!

Hiljem üks kolleeg siiski selgitas, et need on parkimismajas kaubamaja uksele kõige lähemal asuvad parkimiskohad just sel eesmärgil, et naised ei peaks õhtul pimedas pikalt üksinda mööda parkimismaja kolama (mis ei pruugi olla turvaline). Kõlab nagu usutav teooria.

Hea uudis on veel see, et saksa poest saab kodujuustu, mida prantslased ei näi tunnistavat! Rõõm!

Lisaks autosillale saab Kehli ka mööda jalakäijate/ratturite silda, mis ühendab Prantsuse ja Saksamaa poole peal olevaid parke.

 Lisaks ehitatakse parasjagu trammiliini, mille abil Strasbourgist kenasti Kehli saaks. Sakslaste poole peal tundusid liiprid juba maas olevat, prantsuse poolega....hmmm...tundus, et läheb veel aega. 

Kop-kop! - Kes on? - See, olen mina, postiljon Petškin, tõin teile paki...

Tegelikult muidugi kõik nii sujuvalt ei läinud. Tellisin nimelt oktoobri alguses Eestist Juura kirjastuselt raamatuid. Tükki kolm. Et oleks, kust vajadusel tarkust ammutada. Kuna siin kortermajades korterinumbrite süsteemi ei tunnistata ja kraam jõuab kohale vaid siis, kui su nimi postkasti peal on, siis olin juba varmalt oma nimesildid välja nii postkastile kui uksekellale kleepinud (vt eelmise postitus). Pealegi olid varem Amazaonist tellitud raamatud kenasti kohale jõudnud (siin on postkastid suured ja kolme raamatu sinna mahutamine ei oleks tohtinud olla probleem).

Mida aga ei tulnud, oli saadetis Eestist. Lasin kannatlikult paar nädalat mööda minna, sest mine tea - siin käivad äkki asjad aeglaselt. Kui aga viimaks ikka asja uurima hakkasin ja kirjastuselt paki jälgimiskoodi sain, selgus, et herr postiljon olevat  üritanud mulle väidetavalt kolm korda pakki kätte toimetada aga ilma suurema eduta. Tõepoolest, väga mõtlematu minust mitte jääda keset suvalist ja etteteatamata tööpäeva pakki ootama! Ilmselt suurest solvumisest ei olnud kirjakandja mulle ka postkasti ühtegi teadet jätnud, et pakk ülepeakaela kohale jõudnud on ja kuhu võiksin seda ise lunastama minna. 

Kui see möödalask teatavaks sai, siis tundus esimese hooga, et pakk ise on pärast kolme kättetoimetamiskatset süsteemist haihtunud. Jälgi ei suutnud ma tuvastada ei ise ega ka töö lähedal asuva postkontori ametnik. Sain siiski kaasa ühe telefoninumbri, kuhu helistades võivat selgus saabuda. Ja saabuski. Pakk ootavat oma aega (ja seda et ma huupi välja ilmuks) kusagil linnaäärses kandekeskuses. Peale paari telefonikõnet (halb helikvaliteet ja hirmkiiresti prantsuse keelt vuristav härra tingisid selle, et ma lõpuks lihtsalt "oui"-tasin iga asja peale, saamata aru, mis toimumas on) sain e-kirja, et pakk saadetakse mulle järgmisel päeval kodulähedasse postkontorisse. Aadress kirjutati ka juurde. Tore!....oli kuni järgmise õhtuni, mille suure kiiruga enne postkontori väidetavat sulgemist sinna kimasin, avastamaks, et postkontor oli juba suletud. Ilmselt juba mõned nädalad tagasi. Ja tundub, et mitte ajutiselt (s.t aknast sisse kiigates paistis täiesti tühjaks tehtud ruum). 

Edasi läks veel mõni hetk, kui selgus, et tegelikult oli pakk saadetud veel kolmandasse postkontorisse, mis selleks päevaks loomulikult juba suletud oli. Asjale lisas täiendavat vürtsi samal ajal laekunud teinegi teade, mille kohaselt mu pakk hoopis saatjale tagastada oli otsustatud. Kuna ma enam kusagile helistada ei jaksanud, jäin lootma, et see viimane oli lihtsalt halb nali...või vähemalt eksitus.

Nii ma siis läksin täna uuele katsele uude postkontorisse, olles põhimõtteliselt valmis ka vastuseks, et raamatud on teel tagasi Eestisse. Läks siiski õnneks! Peale kolme nädalalat ja kolme postkontori külastamist jõudsid raamatud minuni!

Kogutud teosed

Epiloog: kui olin postkontorist väljunud ja oma paki paariks hetkeks pingile asetanud, kuni ratta juures kohmitsesin, pöördus minu poole natuke mureliku olekuga vanem härra, kes küsis ega see seal pingi peal pomm ei ole. 

Kolitud!

Pühapäeval sai otsa minu kuuajane kooselu Daina ja Bongoga ja kolisin uude üürikorterisse. Natuke kahju on ka - me moodustasime kena moodsa perekonna - kaks naist ja kass. Kui Dainaga (ja Daina abikaasa Alexandriga, kes praegu Hollandis viibib) tunneme me üksteist juba 2008. aastast, mil koos Leidenis õppisime, siis Bongoga oli meie "suhe" mõnevõrra uuem. Õigemini mäletasin Bongot kassipojana aastast 2011, mil Daina ja Alexander Riias elasid. Meie taaskohtumine ei tekitanud Bongos aga pikka võõrastust  - korraliku kõutsina andis ta kiirelt aimu, kes majas peremees on:

Nüüd on minu uueks elukohaks korter hääldamatul aadressil Reimsi tänaval (Rue de Reims - seda hääldatakse umbes nagu "rään(s)", aga minu suust pole see veel kordagi niimoodi kuuldavale tulnud, et keegi aru saaks. Ikka pean tähthaaval üle ütlema, et kohalikud (nt pangas või poes) aru saaksid, mis aadessi nad mu elukohana üles peavad märkima. Tore on aga see, et selle peale püüavad täiesti võhivõõrad inimesed mulle õiget hääldust õpetada ja nii me siis häälime kusagil tänavanurgal, pangajärjekorras või poekassas!

Korter oli muu hulgas varustatud vihmavarjuhoidja, tühja (mitte kauaks!) veiniresti ja köögiakna taguste pesunööridega.

Prantsusmaal võid sa küll korterisse sisse kolida, asjad lahti pakkida, aga miski pole "päris" ametlik enne seda, kui sa pole postkastile ja uksekellale oma nimesilti pannud. Siin nimelt ei ole korterinumber aadressi osaks ja kui ülalmainitud kohtades su nimi ei figureeri, siis ei oska postiljon sulle posti kasti toppida ega külalised alt uksekella lasta. Vähemalt sel korral olen ma elukogenum ja meisterdasin juba varakult omale uhked nimesildid vajalikesse kohtadesse kleepimiseks. Mõned aastad tagasi Stockholmis ma nii nutikas ei olnud...

Õhtune käsitööveerandtund ja tulemus - voila!

Eduraport

Mida külvad seda lõikad....

• Üleeile käisin pangas järel oma tutt-uuel tšekiraamatul. Korraliku inimesena palusin ennast ka pangas juhendada, et kuidas selle udupaberi-märkmeblokilaadse tootega ümber käia. Selgus, et raamatu eesotsas on 3 lehekülge selleks, kui keegi mulle raha tahab anda (remise de cheques) ja edasi umbes 30 lehekülge selleks, kui mina kellelegi raha annan. Sissetulekud ja väljaminekud tasakaalu! Liiatigi pidavat tšeki saajal olema aastake aega, et see rahaks teha. Tõesti tõhus viis oma kontoliikumisi kontrollida.... Internetipanka ei ole ma veel igatahes julgenud sisse logida :)

Check it out - otsin inimesi kellega tšekke vahetada! 

• Olles kolleegidega rääkinud ja saanud vastava juhise ka Nõukogus toimuvatelt tantsukursustelt, näib, et Prantsusmaal on mingilgi organiseeritumal moel spordiga tegelemiseks vaja tõendit, et su tervis seda ikka teha lubab. Selgus ka, et seda on võimalik saada töö juures asuvast arstikabinetist. Saanud esialgsest uskmatusest üle (tõesti, ka kord nädalas toimuvaks salsatunniks on paberit vaja), tuli asuda tegudele. Salsatantsu tervisetõendi "lunastasin" ma endale, sooritades arstitädi kabinetis 30 kükki. Igaks juhuks ei hakanud uurima, kas prääksuga või et mitu kükki oleks vaja teha, kui ma sooviksin näiteks maratoni joosta. Minu palve, et äkki saaks mulle neid tervisetõendeid tšekiraamatu kujul väljastada (vt ülemine joonis) - noh, et siis oleks kohe käepärast võtta, kui mõne muu spordi tuhin peale tuleb -  põlgas tohter ära. 

Tõend tantsimaks SALSAt (just suurte tähteteda, et kahe silma vahele ei jääks!)  Kangesti tekib tahtmine väljendada tõelist mässumeelsust ja visata sekka mõne labajala või reinlenderi.

• Ühtlasi olen käinud ära esimeses salsatunnis (enne tervisetõendit!) ja prantsuse keeles (pärast tervisetõendit!). Elu edeneb...

Kokkusattumused!

Soetasin möödunud nädalavahetusel endale pärast mõningaid otsinguid jalgratta. Arvestades mu tavapäraseid liikumisharjumusi ja -eelistusi, on see minu jaoks kohalikku ellu sisseelamise oluline eeltingimus. Oodates, kuniks ratast poes valmis seatakse, sattusin sisse astuma ühte kunstigalerisse. Seal tervitas leti taga seisev neiu mind kohe inglise keeles, selgitades, et ta on ka ise välkar ja tunneb "meiesugused" juba kaugelt ära. Tõsi ta on, ega ma just liiga kohalik välja ei näe. Kuuldes aga, et ma olen Eestist, kõlas üle poe kodune "Tere tulemast!". Esmasest jahmatusest üle saades ja tausta uurides selgus, et Vicky on kreeklane, kes  - olles varasemas elus olnud jurist - õpib nüüd Strasbourgi ülikoolis põhjamaade keeli, sh soome keelt. Ja selle kõrvalt on ka natuke viroa meelde jäänud. Edasi jutlesimegi natuke hoopis soome keeles, seejuures tema oluliselt soravamalt kui mina.  Küsisin vestluse lõpuks temalt veel soovitusi kohalike toredate restoranide ja baaride osas. Igatahes tulin galeriist ära tundega, et see oli üks neist toredatest kokkusattumustest, millega sind välismaal elades ikka aeg-ajalt õnnistatakse. Eile, s.t reedel rääkisin sellest veel kodus Dainalegi, et näe, ma kohtusin huupi sellise toreda inimesega, kellega kohe tundus, et klappis. 

Täna, s.t laupäeval kutsus Daina mind kaasa sõpradega-kolleegidega peetavale brunchile (eesti keeli lõmmik? hõuna?). Mõeldud-tehtud! Pealegi ei kavatse ma praegu maha magada ühtegi võimalust uute inimestega kohtumiseks. Päris muhe oli aga üllatus, kui selgus, et üheks neist sõpradest on ka täpselt nädal tagasi galeriis kohatud Vicky. Rõõmus üllatus missugune! Selgus, et Daina ei olnud eile ka ära ühendanud, et minu jutt juhuslikult kohatud soome keele kõnelejast käis tegelikult ta enda sõbra kohta.

Oi, mulle meeldivad sellised kokkusattumused!

Back on bike! - Fototõestus jalgrattast.

Sisse elamine

Tegelikult ei kolinud ma ju siis sellepärast, et tšekiraamatut saada. Tšekiraamat on lihtsalt (osalt naljakas, osalt tüütu) kõrvalnäht. Tulin ju hoopis tööle. Ja seda töösse sulandumist olen ma saanud nüüd oma kahe nädala jagu harjutada.

Juriste on siin majas korruste jagu, enamasti grupeerutakse riikide kaupa. Töö iseloon on juba selline, et tegeldakse oma riigist laekuvate kaebustega. Suuremate riikide puhul moodustavad ühe riigi juristid terve osakonna või jagub neid lausa mitme osakonna peale. Eestlasi on siin aga jao pärast ja oma osakonda me moodustada ei saaks. Eesti rakuke moodustab ühe osakonna ühes makedoonlaste, horvaatide ja aserbaidžaanidega. Sellel, kuidas selline kogum kokku sai, on minu arusaamist mööda mingi ajaloolisem seos sellega, kuidas kohtunikud kunagi sektsioonidesse jagatud olid ja nüüd on see jaotus lihtsalt kuidagi jäänud. Mingit geograafilis-keelelis-kultuurilist mustrit siit vast otsida ei tasu. 

Igal juhul on mul nüüd juba oma osakonna näol umbes paarkümmend uut kolleegi. Lisaks veel koridori peal olevad teiste riikide juristid (nt minu vastastoas olevad albaanlased või kõrvaltoas olev bosnia neiu, kes tegelikult administratiivselt meie osakonda ei kuulu, aga kelle kabinetid minuga kuidagi kõrvu on. Mine-sa-võta-siis-kinni!). Igal juhul on uute nimede ja nägude pealevool kahe nädala jooksul olnud niivõrd hoogne (ja mul on selle meeldejätmisega üldiselt kehvad lood), et olen siirast rõõmu tundnud Intraneti who's who lehest. Seal on kõigi töötajate profiilid koos fotodega. Minusuguse mälunihestusega jälitaja jaoks bingo! Lisaks on kõigi inimeste nimed kenasti väljakirjutatult nende tubade uste kõrval välja pandud. Nii ma siis uitan piki (ja need on tõesti pikad!) koridore ja kõõritan kordamööda vasakule ja paremale, et enda lähinaabrite toad ja nimed meelde jätta. Kui ikka ei ole väga aseri või albaania nimedega harjunud, siis on paras tegu meeles pidada 1) nime 2) mis riigist keegi pärit on (noh, et ei saa kohe öelda, et Khagani on ju tüüpiline aseri nimi, a la nagu nende Mihkel või Jüri; lihtsalt ei ole seda tunnetust). Samas tundub meelespidamine oluline - ei taha ju kogemata bosnialaselt pärida, et kuidas ka Serbias elu on või aserilt uuemaid albaania uudiseid küsida. 

Üldiselt tunduvad inimesed aga toredad ja sõbralikud ja oma tööst huvitatud. Ja see ongi oluline.  Elulise kõrvalnoodina (Sten, pane tähele!)  - olen vist leidnud kolleegi, kellega võivad vaated tõhusa töökiusu osas kattuda. Loodan, et esmatunnetus peab paika! :)

Piiikad töökoridorid. Minu kamber asub parempoolses tiivas. Saan üle hoovi teise tiiva inimestele nägusid teha.

Avaramad vaated avanevad neile, kelle tuba maja välisküljel on.

P.S. Töökõrval jääb õnneks ka aega söömiseks. Kohaliku toidukultuuri osaks on näiteks hapukapsapitsa-laadne toode. Bon appetit!

P.P.S. Tšekiraamat on tellitud. Pinge kasvab, käed värisevad! Nädala pärast peaks kätte saama! Ja siis alles läheb välja kirjutamiseks! (alternatiivne plaan: saab äkki teistega vahetada tšekiraamatust rebitud vesipilte ja udukaid, nagu vanadel headel 90ndatel).

Ah et see tšekiraamat...

Paar päeva tagasi lõpetasin blogipostituse lootusrikkalt, et äkki ei lähegi tšekiraamatut vaja. (Samas natuke nagu tahaks ju ka - milline rariteetne võimalus!). Tuleb välja, et võimalus ja vajadus avaneb selleks ilmselt varem, kui ma plaaninud olin. 

Nimelt plaanitavas salsatunnis osalemise infona oli kirjas järgmine lõik:

"... the price is 60 euros for the trimester (13 classes, 4.60 euros per class), payable in advance by cheque accompanied by a medical certificate of non-cons to the practice of dance."

Samas, selle tšekiraamatu üllatuse ületas muidugi mitmekordselt see vahva nõue, et ette peab olema näidata arstitunnistus, et mu tervis ikka lubab tantsida. Just siis, kui tundus, et hakkab kogu administratiivse sisseelamisega ühele poole saama - selline tore missioon!  Niisiis: otsin vabatahtlikku arsti, kes mind piisavalt terveks tunnistaks. Füüsilisest tervisest vist esialgu piisab.

Esimesed neli päeva "tööd" (loe: meeletul kiirusel minu suunas pillutatava informatsiooni alla mattumist) selja taga. 

Eesmärk: ujuda, mitte uppuda.

Pank

Ilma kohaliku pangakontota siin läbi ei saa. Vähe sellest, et palk peab hakkama ju ühel hetkel kusagile laekuma, sai esimeste päevade jooksul selgeks see, et eelneva kohaliku pangakonto olemasolu on vajalik ka näiteks korteri üürimiseks (see, et ka otsekorraldatud makseid oleks võimalik teha ka Eesti kontolt ei tasu rääkima hakatagi - mis sa ikka tühjast tüli tõstad) ja kohaliku telefoninumbri saamiseks. Viimase puhul ei ole küll veel täpselt aru saanud, misjaoks ettemakstud kõnekaardi puhul kohalik pangakonto vajalik on, aga küllap siiski on, sest ilma selleta: 

• tuleks kõnekaardi laadimiseks kõneaja ja internetivõimalusega käia kuus välja u 40 raha
• siiski kohaliku pangakonto avamisel kulub u 4 kuud, et varasem pangakonto-vaba diil uue ja üldjoontes aktsepteerituma vastu välja vahetada

Pangakonto avamine ise.... ei pruugi minna ülearu libedalt, kui kõigi mängureegleid eelnevalt selgeks ei ole teinud:

• pangakontorisse ei saa lihtsalt sisse jalutada ja järjekorranumbrit võtta. On vaja aeg kokku leppida. Aega sai iseenesest broneerida ka panga kodukal internetis, aga olles sealsed valikulahtrid täitnud, sain ma mõne päeva pärast mittemidagiütleva meili, et väga tore ja nad hea meelega tegelevad minuga ja võtku ma ainult ühendust aja kokkuleppimiseks. Mõeldud-tehtud - esmaspäeval helistades sain aja kolmapäevaks. Paberid kaasa ja minek!
• Millegipärast on neil siin pangakonto avamiseks vaja teada, mis su sünnilinn on. Eesti passis seda kirjas ei ole. Hea, et üks siinsetest kohalikest eestlastest oli mind enne selle osas hoiatanud, et tuleb (tõlgitud) sünnitunnistus kaasa võtta. Seal on Pärnu kenasti kirjas. Nii et see linnuke oli mul kirjas.
• Üldiselt peab sul siinkandis pangakonto avamiseks olema ette näidata juba olemasolev elukohaaadress ja selle kinnituseks mõned sinu nimele tulnud elektri- või telefoniarved. Telefonis pangaga aega kokku leppides ja selgitades, et ma olen ju alles laekunud ja mul ei saagi selliseid pabereid ette näidata olla, kinnitati, et piisab ka mu töölepingust. Piisas ta jee :) Esimese hooga piisas küll ka lepingu ettenäitamisest ja töökoha aadressi ütlemisest, aga pabereid lõpuni täites selgus tõsiasi, et nad tahavad mulle ju sellele aadressile PIN koodi ja muud kraami saata ja kohtusse nad seda ikka teha ei saa. Niisiis - vaja on "kodust" aadressi ja elektriarveid. Õnneks tuli appi siinkandis töötav V., kes mulle oma aadressi ja elektriarveid "laenas". Neid paar päeva hiljem panka järele saates lugesin missiooni edukalt täidetuks. 
• Epiloog: Muidugi oli mulle täna siiski töö juurde internetipanga paroolid saadetud, mille kohtusisene postiteenistus mu lauale oli poetanud :).  

Tšekiraamat. Prantsusmaal ei saa sellest vist ikka üle ega ümber. Või noh - esiteks arvasin, et mis ma tast ikka võtan; üldiselt näeb siin ju restoranides, poodides ja turul teavitusi, et tšekiga (enam) tasuda ei saa. Tundus olevat möödaniku trend. Siis korra pangas tekkis siiski kihk - millal ma elus veel saan päris ehtsa tšekiraamatuga toimetada! (Ei saa isegi öelda, et retro vms, kuna meil ei ole Eestist seda kogemust olnud). Pangaproua veenis mind siiski ümber, et niisama ei tasu võtta, pole turvaline (mõtle kui ära kaob ja keegi lihtsalt sinu nimelt tšekke vehib kirjutada!) jms. Jäigi võtmata. Nüüd aga kuulen järjest siinsetelt kolleegidelt,  et nii mõnegi elujuhtumi puhul on tšekkide kirjutamine A ja O ja muud võimalust polegi. Jään siis ootama, kas minu elu ka selliseid juhtumeid pakub, et siis ummisjalu panka tšekiraamatut manguma tormata. 

Kuidas leida korterit kahe päevaga?

Tegelikult ei tea ma sellele küsimusele kuulikindlat vastust. Ilmselt on tark teha ära mõningane kodutöö (nt uurida keskmiste üürihindade kohta; selgitada välja, mis piirkonnas sa elada tahad jms). Ja asuda kohe kohale jõudes esimese tööpäeva hommikul helistama. Mina just nii toimetasin. Selle käigus saadud õppetunnid ja kogutud seigad:

• Helistama peab. Omanikule või kinnisvaramaaklerile. Kirjadele reeglina ei vastata. Helista kohe, kui kuulutust näed. Mina tellisin endale kõigi kriteeriumitele vastavate korterite kuulutused meilile. (Note to self: otsi nüüd, kuidas sa sellest teavitusteenusest loobuda saad).
• Püüa rääkida prantsuse keelt. Abiks on see, kui endale enne korteri üürimisega seonduv sõnavara (kui see varasemalt puudulik on) selgeks teha, kasvõi ette kirjutada. 
• Kui keegi telefoni vastu ei võtnud, marssisin kuulutavasse kinnisvarabüroose kohale. Kahega katsetasin nii. Tulemus 0: esimene büroo oli vaatamata uksel olevatele avamiskellaaegadele kinni; teisel oli küll uks avatud, aga minu viidatud korterid olevat juba välja üüritud (mis sest, et kuulutus oli jätkuvalt aktiivne).
• Pole tavatu, et uuritakse otsekoheselt, kas sa endale ka otsitavat korterit lubada saad. Rusikareegel tundub olevat see, et su sissetulek peab olema vähemalt 3-kordse kuu-üüri suurune. Küsiti ka tunnistust varasema sissetuleku kohta. Mul sellist dokustaati polnud. Aga maailma parimate endiste kolleegide abiga suutsin endale u 20 minutiga sellise templiga (!) tõendi tekitada. Siis pidin selgitama, et Eesti palgatase ja üürihinnad ongi teisest suurusjärgust.
• Ootamatult tabas mind aga ühe kinnisvaramaaklerist härra telefonis esitatud küsimus (kui uurisin, kas korterit oleks võimalik ka vaatama tulla), kas mul on Prantsusmaal ka ette näidata mõni isik (nt abikaasa), kes võiks mu maksejõulisust tagada (vt eelmine postitus). Kui olin härrale viisakalt selgitanud, et kui minust endast ei piisa, siis jääb meil jutt pooleli, selgus sama päeva pärastlõunal kortereid külastades, et see tundub siin olevat päris levinud praktika (antakse võimalikule tulevasele üürnikule täitmiseks blankett - fiche candidat - kus muu hulgas on üheks standardlahtriks ka see sama garandi oma). Minusugustel, kes on Prantsusmaale tulnud omapäi ja pole siin varem midagi üürinud, on see päris paras pähkel pureda.
• Järjekorras teise korteri külastamisel ja veel sees elavate üürnikega juttu vestma jäädes selgus, et selle korteri üürnikuks on mu tulevane osakonnakaaslane, kes - kuuldes, et ma olen Eestist - ühendas kohe ära, et tõesti-tõesti, nende juurde pidavat varsti üks uus eestlane tööle tulema ja ju see olen mina. Bingo!

Kõige selle kõrval - või isegi kohal - on ilmselt vaja aga ka paras ports vedamist. Minul seda oli. Nimelt esmaspäeval oma kursaõe ja tulevase kolleegiga lõunal käies sähvatas tal, et ta oma sõbrad on mingist korterist välja kolimas ja ehk saan ma korteriomanikuga ühendust võtta. Esmaspäeva õhtuks oli mul vajalik kontakt olemas ja juba teisipäeva ennelõunal läksin korterit vaatama. Erinevalt varem kohatud maakleritest oli sel korral kohal hoopis omanik, kellega me umbes tunniajase vestluse maha pidasime. Mõned huvilised pidid veel samal päeval pärast mind tulema. Teisipäeva õhtuks oli aga mu postkastis kiri, et ta valiski üürnikuks minu. Hurraa! Sisse kolin eelduste kohaselt 1. oktoobril. Seniks (sest homme on ju alles 1. september), saavad meist korterikaaslased kursaõe Dainaga, kellega me küll Hollandis õppides kunagi koos ei elanud - nüüd saab see viga parandatud!

Lõpetuseks väljavõte minu perekonnaseisust nii nagu pidin end kategoriseerima ühel eelmainitud fiche candidat'il - concubin€. Ma kahtlustan, et see euro-märk ei olnud seal kogemata :)

Kui sinust endast ei piisa....

Keegi härra kinnisvaramaakler selgitas mulle just, et ma ei ole üürnikuks sobiv kandidaat, kuna mul ei ole kedagi (nt abikaasat), kes võiks garanteerida, et ma olen ikka maksejõuline.

*otsin kohta, kuhu see pulbitsev ärritus kanaliseerida*

Tallinn-Frankfurt-Strasbourg

Tallinn....
...saatis mind 27. augusti varahommikul ära mõningaste raskustega. Nimelt otsustas keegi minu lennuleminekuga samal ajal teha lennujaamas halba (vist? loodetavasti?) pomminalja. Ilmselt läks mul napikalt - olin just u 5 minutit varem turvakontrolli läbinud ja evakueeriti ainult need, kes olid check-in alal. Samas - kui sa ootad parasjagu pardalemineku järjekorras ja üle kogu lennujaama teatatakse valjuhääldi kaudu palvest koheselt terminalist lahkuda ja seejuures politsei juhiseid järgida ning ühtegi juhust ega täiendavat teadet ei tule - tekib paras nõutusetunne küll. Igal juhul natuke pärast seda teadet meie pardaleminek jätkus (ilma täiendavate selgitusteta) ja asjade seisu kohta sain lugeda alles Frankfurdi lennujaama jõudes.

Frankfurt...
....tervitas mind kenasti kohale saabunud pagasiga ja teadaandega, et terminalist on leitud kahtlane kott. Nagu jätkuks või nii. Järgevaid teadaandeid ei olnud.

Strasbourg....

....võttis mind 27. augustil vastu korraliku kuumalainega, mis kestis terve nädalavahetuse. Selline paras 34 kraadine leitsak ühes seisva õhuga, kus sul ei ole tahtmist lillegi liigutada. Millestki muust rääkimata.

Pühapäeval sundisin ennast siiski jalutuskäigule minema, et natuke linna ja eelkõige võimalike sobivate elupiirkondadega tutvuda. Teadsin küll, et ka siin (nagu üldiselt ka Belgias ja Hollandis oli) on pühapäeviti poed jm suletud. Aga siin võtavad nad seda suletust kohe väga tõsiselt. Kinni ei olnud mitte üksnes toidupoed (minu feil, kuna ma ei olnud suutnud endale pühapäevaks korralikult toitu varuda) aga ka kohvikud-restoranid-baarid (v.a. mõned vähesed otse vanalinna turistipiirkonnas katedraali kõrval). Ette ei sattunud ka ühtegi türklaste peetavat nurgapoodi, kus paarile ruutmeetrile enamasti üüratu sortiment ära mahub ja mis mind Brüsselis häda korral alativälja aitasid). Leidsin küll koha, mis pakkus kohvi ja siidrit, aga tahkema toidu puudumisest oli õhtuks siiski nälg varnast võtta. Elame-õpime.

Lisaks poodidele-kohvikutele-restoranidele tundus otsekui oleksid kinni olnud ka tänavad. Või õigemini - nagu ei oleks inimesi pühapäeval kodudest välja lastud. Ka kesklinna suurematel avenüüdel valitses tühjus. Puudu olid vaid uluva tuule saatel mööda tänavaid veerevad põhutuustid.

Pühapäevased Strasbourgi tänavad ja kääritatud õunamahlal põhinev alkohoolne jook.

Taasa/(e)/lustamine.

See õnnetu blogi on varjusurmas olnud umbes viimased 6, 5 aastat. See tundub üüratu aeg. Või siis mitte...Viimasel ajal tundub mulle nagunii, et see või teine misiganesasi toimus ju alles eelmisel aastal või nii. Kuni selgub, et toimus juba nii 4-5 aastat tagasi. Ei jõua veel peadki keerata või silma pilgutada, kui elu sinust ilmatuma vihinaga mööda tuhiseb.

Viimase paari kuu jooksul on elukeeris jälle suuremaid pöördeid võtnud ja mind vähemalt mõneks ajaks Strasbourgi elama toonud. Selle veerel tekkis mul üle hulga aja mõte taas mõningaid tähelepanekuid siiasamasse üles märkida. Avastasin nimelt üle mitme-setme aasta seda blogi sirvides, et tegelikult on mul endal parasjagu huvitav lugeda aastatetaguseid seiku ja tundmusi sellest ajast, kuidas ma Hollandisse või hiljem Rootsi elama sattusin (Soome ja Belgia seigad on paraku jäänud kirja panemata) - on tore meenutada, mis need esimeste päevade-nädalate mõtted ja kogemused olid; kes olid need inimesed, keda esmakordselt kohtasin (ja kellest hiljem aastateks head sõbrad said) ja millised rohkem või vähem kummastavad asjad mu meeli kõditasid. Saagu siis selgi korral nii - taasalustagu/-elustugu vähemalt mõneks ajaks (kuniks endal jaksu ja elulist uudishimu on) see bloginurk siin!

Suuremad muutused algavad aga ikka sellest, et millestki harjumuspärasest on vaja lahti lasta. Mida kauem oled kinni hoidnud, seda raskem. Kinnitagu seda ka allolev fotokogum.

Check out.