Kolitud!

Pühapäeval sai otsa minu kuuajane kooselu Daina ja Bongoga ja kolisin uude üürikorterisse. Natuke kahju on ka - me moodustasime kena moodsa perekonna - kaks naist ja kass. Kui Dainaga (ja Daina abikaasa Alexandriga, kes praegu Hollandis viibib) tunneme me üksteist juba 2008. aastast, mil koos Leidenis õppisime, siis Bongoga oli meie "suhe" mõnevõrra uuem. Õigemini mäletasin Bongot kassipojana aastast 2011, mil Daina ja Alexander Riias elasid. Meie taaskohtumine ei tekitanud Bongos aga pikka võõrastust  - korraliku kõutsina andis ta kiirelt aimu, kes majas peremees on:

Nüüd on minu uueks elukohaks korter hääldamatul aadressil Reimsi tänaval (Rue de Reims - seda hääldatakse umbes nagu "rään(s)", aga minu suust pole see veel kordagi niimoodi kuuldavale tulnud, et keegi aru saaks. Ikka pean tähthaaval üle ütlema, et kohalikud (nt pangas või poes) aru saaksid, mis aadessi nad mu elukohana üles peavad märkima. Tore on aga see, et selle peale püüavad täiesti võhivõõrad inimesed mulle õiget hääldust õpetada ja nii me siis häälime kusagil tänavanurgal, pangajärjekorras või poekassas!

Korter oli muu hulgas varustatud vihmavarjuhoidja, tühja (mitte kauaks!) veiniresti ja köögiakna taguste pesunööridega.

Prantsusmaal võid sa küll korterisse sisse kolida, asjad lahti pakkida, aga miski pole "päris" ametlik enne seda, kui sa pole postkastile ja uksekellale oma nimesilti pannud. Siin nimelt ei ole korterinumber aadressi osaks ja kui ülalmainitud kohtades su nimi ei figureeri, siis ei oska postiljon sulle posti kasti toppida ega külalised alt uksekella lasta. Vähemalt sel korral olen ma elukogenum ja meisterdasin juba varakult omale uhked nimesildid vajalikesse kohtadesse kleepimiseks. Mõned aastad tagasi Stockholmis ma nii nutikas ei olnud...

Õhtune käsitööveerandtund ja tulemus - voila!