Kuidas leida korterit kahe päevaga?

Tegelikult ei tea ma sellele küsimusele kuulikindlat vastust. Ilmselt on tark teha ära mõningane kodutöö (nt uurida keskmiste üürihindade kohta; selgitada välja, mis piirkonnas sa elada tahad jms). Ja asuda kohe kohale jõudes esimese tööpäeva hommikul helistama. Mina just nii toimetasin. Selle käigus saadud õppetunnid ja kogutud seigad:

• Helistama peab. Omanikule või kinnisvaramaaklerile. Kirjadele reeglina ei vastata. Helista kohe, kui kuulutust näed. Mina tellisin endale kõigi kriteeriumitele vastavate korterite kuulutused meilile. (Note to self: otsi nüüd, kuidas sa sellest teavitusteenusest loobuda saad).
• Püüa rääkida prantsuse keelt. Abiks on see, kui endale enne korteri üürimisega seonduv sõnavara (kui see varasemalt puudulik on) selgeks teha, kasvõi ette kirjutada. 
• Kui keegi telefoni vastu ei võtnud, marssisin kuulutavasse kinnisvarabüroose kohale. Kahega katsetasin nii. Tulemus 0: esimene büroo oli vaatamata uksel olevatele avamiskellaaegadele kinni; teisel oli küll uks avatud, aga minu viidatud korterid olevat juba välja üüritud (mis sest, et kuulutus oli jätkuvalt aktiivne).
• Pole tavatu, et uuritakse otsekoheselt, kas sa endale ka otsitavat korterit lubada saad. Rusikareegel tundub olevat see, et su sissetulek peab olema vähemalt 3-kordse kuu-üüri suurune. Küsiti ka tunnistust varasema sissetuleku kohta. Mul sellist dokustaati polnud. Aga maailma parimate endiste kolleegide abiga suutsin endale u 20 minutiga sellise templiga (!) tõendi tekitada. Siis pidin selgitama, et Eesti palgatase ja üürihinnad ongi teisest suurusjärgust.
• Ootamatult tabas mind aga ühe kinnisvaramaaklerist härra telefonis esitatud küsimus (kui uurisin, kas korterit oleks võimalik ka vaatama tulla), kas mul on Prantsusmaal ka ette näidata mõni isik (nt abikaasa), kes võiks mu maksejõulisust tagada (vt eelmine postitus). Kui olin härrale viisakalt selgitanud, et kui minust endast ei piisa, siis jääb meil jutt pooleli, selgus sama päeva pärastlõunal kortereid külastades, et see tundub siin olevat päris levinud praktika (antakse võimalikule tulevasele üürnikule täitmiseks blankett - fiche candidat - kus muu hulgas on üheks standardlahtriks ka see sama garandi oma). Minusugustel, kes on Prantsusmaale tulnud omapäi ja pole siin varem midagi üürinud, on see päris paras pähkel pureda.
• Järjekorras teise korteri külastamisel ja veel sees elavate üürnikega juttu vestma jäädes selgus, et selle korteri üürnikuks on mu tulevane osakonnakaaslane, kes - kuuldes, et ma olen Eestist - ühendas kohe ära, et tõesti-tõesti, nende juurde pidavat varsti üks uus eestlane tööle tulema ja ju see olen mina. Bingo!

Kõige selle kõrval - või isegi kohal - on ilmselt vaja aga ka paras ports vedamist. Minul seda oli. Nimelt esmaspäeval oma kursaõe ja tulevase kolleegiga lõunal käies sähvatas tal, et ta oma sõbrad on mingist korterist välja kolimas ja ehk saan ma korteriomanikuga ühendust võtta. Esmaspäeva õhtuks oli mul vajalik kontakt olemas ja juba teisipäeva ennelõunal läksin korterit vaatama. Erinevalt varem kohatud maakleritest oli sel korral kohal hoopis omanik, kellega me umbes tunniajase vestluse maha pidasime. Mõned huvilised pidid veel samal päeval pärast mind tulema. Teisipäeva õhtuks oli aga mu postkastis kiri, et ta valiski üürnikuks minu. Hurraa! Sisse kolin eelduste kohaselt 1. oktoobril. Seniks (sest homme on ju alles 1. september), saavad meist korterikaaslased kursaõe Dainaga, kellega me küll Hollandis õppides kunagi koos ei elanud - nüüd saab see viga parandatud!

Lõpetuseks väljavõte minu perekonnaseisust nii nagu pidin end kategoriseerima ühel eelmainitud fiche candidat'il - concubin€. Ma kahtlustan, et see euro-märk ei olnud seal kogemata :)

Kui sinust endast ei piisa....

Keegi härra kinnisvaramaakler selgitas mulle just, et ma ei ole üürnikuks sobiv kandidaat, kuna mul ei ole kedagi (nt abikaasat), kes võiks garanteerida, et ma olen ikka maksejõuline.

*otsin kohta, kuhu see pulbitsev ärritus kanaliseerida*

Tallinn-Frankfurt-Strasbourg

Tallinn....
...saatis mind 27. augusti varahommikul ära mõningaste raskustega. Nimelt otsustas keegi minu lennuleminekuga samal ajal teha lennujaamas halba (vist? loodetavasti?) pomminalja. Ilmselt läks mul napikalt - olin just u 5 minutit varem turvakontrolli läbinud ja evakueeriti ainult need, kes olid check-in alal. Samas - kui sa ootad parasjagu pardalemineku järjekorras ja üle kogu lennujaama teatatakse valjuhääldi kaudu palvest koheselt terminalist lahkuda ja seejuures politsei juhiseid järgida ning ühtegi juhust ega täiendavat teadet ei tule - tekib paras nõutusetunne küll. Igal juhul natuke pärast seda teadet meie pardaleminek jätkus (ilma täiendavate selgitusteta) ja asjade seisu kohta sain lugeda alles Frankfurdi lennujaama jõudes.

Frankfurt...
....tervitas mind kenasti kohale saabunud pagasiga ja teadaandega, et terminalist on leitud kahtlane kott. Nagu jätkuks või nii. Järgevaid teadaandeid ei olnud.

Strasbourg....

....võttis mind 27. augustil vastu korraliku kuumalainega, mis kestis terve nädalavahetuse. Selline paras 34 kraadine leitsak ühes seisva õhuga, kus sul ei ole tahtmist lillegi liigutada. Millestki muust rääkimata.

Pühapäeval sundisin ennast siiski jalutuskäigule minema, et natuke linna ja eelkõige võimalike sobivate elupiirkondadega tutvuda. Teadsin küll, et ka siin (nagu üldiselt ka Belgias ja Hollandis oli) on pühapäeviti poed jm suletud. Aga siin võtavad nad seda suletust kohe väga tõsiselt. Kinni ei olnud mitte üksnes toidupoed (minu feil, kuna ma ei olnud suutnud endale pühapäevaks korralikult toitu varuda) aga ka kohvikud-restoranid-baarid (v.a. mõned vähesed otse vanalinna turistipiirkonnas katedraali kõrval). Ette ei sattunud ka ühtegi türklaste peetavat nurgapoodi, kus paarile ruutmeetrile enamasti üüratu sortiment ära mahub ja mis mind Brüsselis häda korral alativälja aitasid). Leidsin küll koha, mis pakkus kohvi ja siidrit, aga tahkema toidu puudumisest oli õhtuks siiski nälg varnast võtta. Elame-õpime.

Lisaks poodidele-kohvikutele-restoranidele tundus otsekui oleksid kinni olnud ka tänavad. Või õigemini - nagu ei oleks inimesi pühapäeval kodudest välja lastud. Ka kesklinna suurematel avenüüdel valitses tühjus. Puudu olid vaid uluva tuule saatel mööda tänavaid veerevad põhutuustid.

Pühapäevased Strasbourgi tänavad ja kääritatud õunamahlal põhinev alkohoolne jook.

Taasa/(e)/lustamine.

See õnnetu blogi on varjusurmas olnud umbes viimased 6, 5 aastat. See tundub üüratu aeg. Või siis mitte...Viimasel ajal tundub mulle nagunii, et see või teine misiganesasi toimus ju alles eelmisel aastal või nii. Kuni selgub, et toimus juba nii 4-5 aastat tagasi. Ei jõua veel peadki keerata või silma pilgutada, kui elu sinust ilmatuma vihinaga mööda tuhiseb.

Viimase paari kuu jooksul on elukeeris jälle suuremaid pöördeid võtnud ja mind vähemalt mõneks ajaks Strasbourgi elama toonud. Selle veerel tekkis mul üle hulga aja mõte taas mõningaid tähelepanekuid siiasamasse üles märkida. Avastasin nimelt üle mitme-setme aasta seda blogi sirvides, et tegelikult on mul endal parasjagu huvitav lugeda aastatetaguseid seiku ja tundmusi sellest ajast, kuidas ma Hollandisse või hiljem Rootsi elama sattusin (Soome ja Belgia seigad on paraku jäänud kirja panemata) - on tore meenutada, mis need esimeste päevade-nädalate mõtted ja kogemused olid; kes olid need inimesed, keda esmakordselt kohtasin (ja kellest hiljem aastateks head sõbrad said) ja millised rohkem või vähem kummastavad asjad mu meeli kõditasid. Saagu siis selgi korral nii - taasalustagu/-elustugu vähemalt mõneks ajaks (kuniks endal jaksu ja elulist uudishimu on) see bloginurk siin!

Suuremad muutused algavad aga ikka sellest, et millestki harjumuspärasest on vaja lahti lasta. Mida kauem oled kinni hoidnud, seda raskem. Kinnitagu seda ka allolev fotokogum.

Check out.