Sisse elamine

Tegelikult ei kolinud ma ju siis sellepärast, et tšekiraamatut saada. Tšekiraamat on lihtsalt (osalt naljakas, osalt tüütu) kõrvalnäht. Tulin ju hoopis tööle. Ja seda töösse sulandumist olen ma saanud nüüd oma kahe nädala jagu harjutada.

Juriste on siin majas korruste jagu, enamasti grupeerutakse riikide kaupa. Töö iseloon on juba selline, et tegeldakse oma riigist laekuvate kaebustega. Suuremate riikide puhul moodustavad ühe riigi juristid terve osakonna või jagub neid lausa mitme osakonna peale. Eestlasi on siin aga jao pärast ja oma osakonda me moodustada ei saaks. Eesti rakuke moodustab ühe osakonna ühes makedoonlaste, horvaatide ja aserbaidžaanidega. Sellel, kuidas selline kogum kokku sai, on minu arusaamist mööda mingi ajaloolisem seos sellega, kuidas kohtunikud kunagi sektsioonidesse jagatud olid ja nüüd on see jaotus lihtsalt kuidagi jäänud. Mingit geograafilis-keelelis-kultuurilist mustrit siit vast otsida ei tasu. 

Igal juhul on mul nüüd juba oma osakonna näol umbes paarkümmend uut kolleegi. Lisaks veel koridori peal olevad teiste riikide juristid (nt minu vastastoas olevad albaanlased või kõrvaltoas olev bosnia neiu, kes tegelikult administratiivselt meie osakonda ei kuulu, aga kelle kabinetid minuga kuidagi kõrvu on. Mine-sa-võta-siis-kinni!). Igal juhul on uute nimede ja nägude pealevool kahe nädala jooksul olnud niivõrd hoogne (ja mul on selle meeldejätmisega üldiselt kehvad lood), et olen siirast rõõmu tundnud Intraneti who's who lehest. Seal on kõigi töötajate profiilid koos fotodega. Minusuguse mälunihestusega jälitaja jaoks bingo! Lisaks on kõigi inimeste nimed kenasti väljakirjutatult nende tubade uste kõrval välja pandud. Nii ma siis uitan piki (ja need on tõesti pikad!) koridore ja kõõritan kordamööda vasakule ja paremale, et enda lähinaabrite toad ja nimed meelde jätta. Kui ikka ei ole väga aseri või albaania nimedega harjunud, siis on paras tegu meeles pidada 1) nime 2) mis riigist keegi pärit on (noh, et ei saa kohe öelda, et Khagani on ju tüüpiline aseri nimi, a la nagu nende Mihkel või Jüri; lihtsalt ei ole seda tunnetust). Samas tundub meelespidamine oluline - ei taha ju kogemata bosnialaselt pärida, et kuidas ka Serbias elu on või aserilt uuemaid albaania uudiseid küsida. 

Üldiselt tunduvad inimesed aga toredad ja sõbralikud ja oma tööst huvitatud. Ja see ongi oluline.  Elulise kõrvalnoodina (Sten, pane tähele!)  - olen vist leidnud kolleegi, kellega võivad vaated tõhusa töökiusu osas kattuda. Loodan, et esmatunnetus peab paika! :)

Piiikad töökoridorid. Minu kamber asub parempoolses tiivas. Saan üle hoovi teise tiiva inimestele nägusid teha.

Avaramad vaated avanevad neile, kelle tuba maja välisküljel on.

P.S. Töökõrval jääb õnneks ka aega söömiseks. Kohaliku toidukultuuri osaks on näiteks hapukapsapitsa-laadne toode. Bon appetit!

P.P.S. Tšekiraamat on tellitud. Pinge kasvab, käed värisevad! Nädala pärast peaks kätte saama! Ja siis alles läheb välja kirjutamiseks! (alternatiivne plaan: saab äkki teistega vahetada tšekiraamatust rebitud vesipilte ja udukaid, nagu vanadel headel 90ndatel).