Kuidas leida korterit kahe päevaga?

Tegelikult ei tea ma sellele küsimusele kuulikindlat vastust. Ilmselt on tark teha ära mõningane kodutöö (nt uurida keskmiste üürihindade kohta; selgitada välja, mis piirkonnas sa elada tahad jms). Ja asuda kohe kohale jõudes esimese tööpäeva hommikul helistama. Mina just nii toimetasin. Selle käigus saadud õppetunnid ja kogutud seigad:

• Helistama peab. Omanikule või kinnisvaramaaklerile. Kirjadele reeglina ei vastata. Helista kohe, kui kuulutust näed. Mina tellisin endale kõigi kriteeriumitele vastavate korterite kuulutused meilile. (Note to self: otsi nüüd, kuidas sa sellest teavitusteenusest loobuda saad).
• Püüa rääkida prantsuse keelt. Abiks on see, kui endale enne korteri üürimisega seonduv sõnavara (kui see varasemalt puudulik on) selgeks teha, kasvõi ette kirjutada. 
• Kui keegi telefoni vastu ei võtnud, marssisin kuulutavasse kinnisvarabüroose kohale. Kahega katsetasin nii. Tulemus 0: esimene büroo oli vaatamata uksel olevatele avamiskellaaegadele kinni; teisel oli küll uks avatud, aga minu viidatud korterid olevat juba välja üüritud (mis sest, et kuulutus oli jätkuvalt aktiivne).
• Pole tavatu, et uuritakse otsekoheselt, kas sa endale ka otsitavat korterit lubada saad. Rusikareegel tundub olevat see, et su sissetulek peab olema vähemalt 3-kordse kuu-üüri suurune. Küsiti ka tunnistust varasema sissetuleku kohta. Mul sellist dokustaati polnud. Aga maailma parimate endiste kolleegide abiga suutsin endale u 20 minutiga sellise templiga (!) tõendi tekitada. Siis pidin selgitama, et Eesti palgatase ja üürihinnad ongi teisest suurusjärgust.
• Ootamatult tabas mind aga ühe kinnisvaramaaklerist härra telefonis esitatud küsimus (kui uurisin, kas korterit oleks võimalik ka vaatama tulla), kas mul on Prantsusmaal ka ette näidata mõni isik (nt abikaasa), kes võiks mu maksejõulisust tagada (vt eelmine postitus). Kui olin härrale viisakalt selgitanud, et kui minust endast ei piisa, siis jääb meil jutt pooleli, selgus sama päeva pärastlõunal kortereid külastades, et see tundub siin olevat päris levinud praktika (antakse võimalikule tulevasele üürnikule täitmiseks blankett - fiche candidat - kus muu hulgas on üheks standardlahtriks ka see sama garandi oma). Minusugustel, kes on Prantsusmaale tulnud omapäi ja pole siin varem midagi üürinud, on see päris paras pähkel pureda.
• Järjekorras teise korteri külastamisel ja veel sees elavate üürnikega juttu vestma jäädes selgus, et selle korteri üürnikuks on mu tulevane osakonnakaaslane, kes - kuuldes, et ma olen Eestist - ühendas kohe ära, et tõesti-tõesti, nende juurde pidavat varsti üks uus eestlane tööle tulema ja ju see olen mina. Bingo!

Kõige selle kõrval - või isegi kohal - on ilmselt vaja aga ka paras ports vedamist. Minul seda oli. Nimelt esmaspäeval oma kursaõe ja tulevase kolleegiga lõunal käies sähvatas tal, et ta oma sõbrad on mingist korterist välja kolimas ja ehk saan ma korteriomanikuga ühendust võtta. Esmaspäeva õhtuks oli mul vajalik kontakt olemas ja juba teisipäeva ennelõunal läksin korterit vaatama. Erinevalt varem kohatud maakleritest oli sel korral kohal hoopis omanik, kellega me umbes tunniajase vestluse maha pidasime. Mõned huvilised pidid veel samal päeval pärast mind tulema. Teisipäeva õhtuks oli aga mu postkastis kiri, et ta valiski üürnikuks minu. Hurraa! Sisse kolin eelduste kohaselt 1. oktoobril. Seniks (sest homme on ju alles 1. september), saavad meist korterikaaslased kursaõe Dainaga, kellega me küll Hollandis õppides kunagi koos ei elanud - nüüd saab see viga parandatud!

Lõpetuseks väljavõte minu perekonnaseisust nii nagu pidin end kategoriseerima ühel eelmainitud fiche candidat'il - concubin€. Ma kahtlustan, et see euro-märk ei olnud seal kogemata :)