Saksamaa...

...täpsemini Kehli linnake asub Strasbourgist lihtsalt üle silla teisel pool Reini jõge. Ja seal käiakse tihtipeale poes. Ja mitte nii, et võtad väikese poekoti kaasa ja käe otsas tassid, vaid ikka autoga ja vähemalt paari nädala kraami korraga tuues. Kehli kohalik ostukeskus koos väga korraliku ja hea valikuga toidupoega asub kohe otse üle silla, mõnedsajad meetrid sillast edasi. 

Nii sattusingi ma mõned nädalad tagasi Dainaga kaasa, kui ta parasjagu Kehli varusid täiendama sõitis. Ostukeskus nagu muidu ostukeskus ikka.... aga esimest korda nägin ma seal spetsiaalselt naistele mõeldud parkimiskohti. Ja ei - need ei olnud mõeldud lasteootel naistele või parkimispuudega naistele (s.t ei olnud ekstra laiad) - vaid olid lihtsalt naiste parkimiskohad!

Hiljem üks kolleeg siiski selgitas, et need on parkimismajas kaubamaja uksele kõige lähemal asuvad parkimiskohad just sel eesmärgil, et naised ei peaks õhtul pimedas pikalt üksinda mööda parkimismaja kolama (mis ei pruugi olla turvaline). Kõlab nagu usutav teooria.

Hea uudis on veel see, et saksa poest saab kodujuustu, mida prantslased ei näi tunnistavat! Rõõm!

Lisaks autosillale saab Kehli ka mööda jalakäijate/ratturite silda, mis ühendab Prantsuse ja Saksamaa poole peal olevaid parke.

 Lisaks ehitatakse parasjagu trammiliini, mille abil Strasbourgist kenasti Kehli saaks. Sakslaste poole peal tundusid liiprid juba maas olevat, prantsuse poolega....hmmm...tundus, et läheb veel aega. 

Kop-kop! - Kes on? - See, olen mina, postiljon Petškin, tõin teile paki...

Tegelikult muidugi kõik nii sujuvalt ei läinud. Tellisin nimelt oktoobri alguses Eestist Juura kirjastuselt raamatuid. Tükki kolm. Et oleks, kust vajadusel tarkust ammutada. Kuna siin kortermajades korterinumbrite süsteemi ei tunnistata ja kraam jõuab kohale vaid siis, kui su nimi postkasti peal on, siis olin juba varmalt oma nimesildid välja nii postkastile kui uksekellale kleepinud (vt eelmise postitus). Pealegi olid varem Amazaonist tellitud raamatud kenasti kohale jõudnud (siin on postkastid suured ja kolme raamatu sinna mahutamine ei oleks tohtinud olla probleem).

Mida aga ei tulnud, oli saadetis Eestist. Lasin kannatlikult paar nädalat mööda minna, sest mine tea - siin käivad äkki asjad aeglaselt. Kui aga viimaks ikka asja uurima hakkasin ja kirjastuselt paki jälgimiskoodi sain, selgus, et herr postiljon olevat  üritanud mulle väidetavalt kolm korda pakki kätte toimetada aga ilma suurema eduta. Tõepoolest, väga mõtlematu minust mitte jääda keset suvalist ja etteteatamata tööpäeva pakki ootama! Ilmselt suurest solvumisest ei olnud kirjakandja mulle ka postkasti ühtegi teadet jätnud, et pakk ülepeakaela kohale jõudnud on ja kuhu võiksin seda ise lunastama minna. 

Kui see möödalask teatavaks sai, siis tundus esimese hooga, et pakk ise on pärast kolme kättetoimetamiskatset süsteemist haihtunud. Jälgi ei suutnud ma tuvastada ei ise ega ka töö lähedal asuva postkontori ametnik. Sain siiski kaasa ühe telefoninumbri, kuhu helistades võivat selgus saabuda. Ja saabuski. Pakk ootavat oma aega (ja seda et ma huupi välja ilmuks) kusagil linnaäärses kandekeskuses. Peale paari telefonikõnet (halb helikvaliteet ja hirmkiiresti prantsuse keelt vuristav härra tingisid selle, et ma lõpuks lihtsalt "oui"-tasin iga asja peale, saamata aru, mis toimumas on) sain e-kirja, et pakk saadetakse mulle järgmisel päeval kodulähedasse postkontorisse. Aadress kirjutati ka juurde. Tore!....oli kuni järgmise õhtuni, mille suure kiiruga enne postkontori väidetavat sulgemist sinna kimasin, avastamaks, et postkontor oli juba suletud. Ilmselt juba mõned nädalad tagasi. Ja tundub, et mitte ajutiselt (s.t aknast sisse kiigates paistis täiesti tühjaks tehtud ruum). 

Edasi läks veel mõni hetk, kui selgus, et tegelikult oli pakk saadetud veel kolmandasse postkontorisse, mis selleks päevaks loomulikult juba suletud oli. Asjale lisas täiendavat vürtsi samal ajal laekunud teinegi teade, mille kohaselt mu pakk hoopis saatjale tagastada oli otsustatud. Kuna ma enam kusagile helistada ei jaksanud, jäin lootma, et see viimane oli lihtsalt halb nali...või vähemalt eksitus.

Nii ma siis läksin täna uuele katsele uude postkontorisse, olles põhimõtteliselt valmis ka vastuseks, et raamatud on teel tagasi Eestisse. Läks siiski õnneks! Peale kolme nädalalat ja kolme postkontori külastamist jõudsid raamatud minuni!

Kogutud teosed

Epiloog: kui olin postkontorist väljunud ja oma paki paariks hetkeks pingile asetanud, kuni ratta juures kohmitsesin, pöördus minu poole natuke mureliku olekuga vanem härra, kes küsis ega see seal pingi peal pomm ei ole. 

Kolitud!

Pühapäeval sai otsa minu kuuajane kooselu Daina ja Bongoga ja kolisin uude üürikorterisse. Natuke kahju on ka - me moodustasime kena moodsa perekonna - kaks naist ja kass. Kui Dainaga (ja Daina abikaasa Alexandriga, kes praegu Hollandis viibib) tunneme me üksteist juba 2008. aastast, mil koos Leidenis õppisime, siis Bongoga oli meie "suhe" mõnevõrra uuem. Õigemini mäletasin Bongot kassipojana aastast 2011, mil Daina ja Alexander Riias elasid. Meie taaskohtumine ei tekitanud Bongos aga pikka võõrastust  - korraliku kõutsina andis ta kiirelt aimu, kes majas peremees on:

Nüüd on minu uueks elukohaks korter hääldamatul aadressil Reimsi tänaval (Rue de Reims - seda hääldatakse umbes nagu "rään(s)", aga minu suust pole see veel kordagi niimoodi kuuldavale tulnud, et keegi aru saaks. Ikka pean tähthaaval üle ütlema, et kohalikud (nt pangas või poes) aru saaksid, mis aadessi nad mu elukohana üles peavad märkima. Tore on aga see, et selle peale püüavad täiesti võhivõõrad inimesed mulle õiget hääldust õpetada ja nii me siis häälime kusagil tänavanurgal, pangajärjekorras või poekassas!

Korter oli muu hulgas varustatud vihmavarjuhoidja, tühja (mitte kauaks!) veiniresti ja köögiakna taguste pesunööridega.

Prantsusmaal võid sa küll korterisse sisse kolida, asjad lahti pakkida, aga miski pole "päris" ametlik enne seda, kui sa pole postkastile ja uksekellale oma nimesilti pannud. Siin nimelt ei ole korterinumber aadressi osaks ja kui ülalmainitud kohtades su nimi ei figureeri, siis ei oska postiljon sulle posti kasti toppida ega külalised alt uksekella lasta. Vähemalt sel korral olen ma elukogenum ja meisterdasin juba varakult omale uhked nimesildid vajalikesse kohtadesse kleepimiseks. Mõned aastad tagasi Stockholmis ma nii nutikas ei olnud...

Õhtune käsitööveerandtund ja tulemus - voila!

Eduraport

Mida külvad seda lõikad....

• Üleeile käisin pangas järel oma tutt-uuel tšekiraamatul. Korraliku inimesena palusin ennast ka pangas juhendada, et kuidas selle udupaberi-märkmeblokilaadse tootega ümber käia. Selgus, et raamatu eesotsas on 3 lehekülge selleks, kui keegi mulle raha tahab anda (remise de cheques) ja edasi umbes 30 lehekülge selleks, kui mina kellelegi raha annan. Sissetulekud ja väljaminekud tasakaalu! Liiatigi pidavat tšeki saajal olema aastake aega, et see rahaks teha. Tõesti tõhus viis oma kontoliikumisi kontrollida.... Internetipanka ei ole ma veel igatahes julgenud sisse logida :)

Check it out - otsin inimesi kellega tšekke vahetada! 

• Olles kolleegidega rääkinud ja saanud vastava juhise ka Nõukogus toimuvatelt tantsukursustelt, näib, et Prantsusmaal on mingilgi organiseeritumal moel spordiga tegelemiseks vaja tõendit, et su tervis seda ikka teha lubab. Selgus ka, et seda on võimalik saada töö juures asuvast arstikabinetist. Saanud esialgsest uskmatusest üle (tõesti, ka kord nädalas toimuvaks salsatunniks on paberit vaja), tuli asuda tegudele. Salsatantsu tervisetõendi "lunastasin" ma endale, sooritades arstitädi kabinetis 30 kükki. Igaks juhuks ei hakanud uurima, kas prääksuga või et mitu kükki oleks vaja teha, kui ma sooviksin näiteks maratoni joosta. Minu palve, et äkki saaks mulle neid tervisetõendeid tšekiraamatu kujul väljastada (vt ülemine joonis) - noh, et siis oleks kohe käepärast võtta, kui mõne muu spordi tuhin peale tuleb -  põlgas tohter ära. 

Tõend tantsimaks SALSAt (just suurte tähteteda, et kahe silma vahele ei jääks!)  Kangesti tekib tahtmine väljendada tõelist mässumeelsust ja visata sekka mõne labajala või reinlenderi.

• Ühtlasi olen käinud ära esimeses salsatunnis (enne tervisetõendit!) ja prantsuse keeles (pärast tervisetõendit!). Elu edeneb...

Kokkusattumused!

Soetasin möödunud nädalavahetusel endale pärast mõningaid otsinguid jalgratta. Arvestades mu tavapäraseid liikumisharjumusi ja -eelistusi, on see minu jaoks kohalikku ellu sisseelamise oluline eeltingimus. Oodates, kuniks ratast poes valmis seatakse, sattusin sisse astuma ühte kunstigalerisse. Seal tervitas leti taga seisev neiu mind kohe inglise keeles, selgitades, et ta on ka ise välkar ja tunneb "meiesugused" juba kaugelt ära. Tõsi ta on, ega ma just liiga kohalik välja ei näe. Kuuldes aga, et ma olen Eestist, kõlas üle poe kodune "Tere tulemast!". Esmasest jahmatusest üle saades ja tausta uurides selgus, et Vicky on kreeklane, kes  - olles varasemas elus olnud jurist - õpib nüüd Strasbourgi ülikoolis põhjamaade keeli, sh soome keelt. Ja selle kõrvalt on ka natuke viroa meelde jäänud. Edasi jutlesimegi natuke hoopis soome keeles, seejuures tema oluliselt soravamalt kui mina.  Küsisin vestluse lõpuks temalt veel soovitusi kohalike toredate restoranide ja baaride osas. Igatahes tulin galeriist ära tundega, et see oli üks neist toredatest kokkusattumustest, millega sind välismaal elades ikka aeg-ajalt õnnistatakse. Eile, s.t reedel rääkisin sellest veel kodus Dainalegi, et näe, ma kohtusin huupi sellise toreda inimesega, kellega kohe tundus, et klappis. 

Täna, s.t laupäeval kutsus Daina mind kaasa sõpradega-kolleegidega peetavale brunchile (eesti keeli lõmmik? hõuna?). Mõeldud-tehtud! Pealegi ei kavatse ma praegu maha magada ühtegi võimalust uute inimestega kohtumiseks. Päris muhe oli aga üllatus, kui selgus, et üheks neist sõpradest on ka täpselt nädal tagasi galeriis kohatud Vicky. Rõõmus üllatus missugune! Selgus, et Daina ei olnud eile ka ära ühendanud, et minu jutt juhuslikult kohatud soome keele kõnelejast käis tegelikult ta enda sõbra kohta.

Oi, mulle meeldivad sellised kokkusattumused!

Back on bike! - Fototõestus jalgrattast.

Sisse elamine

Tegelikult ei kolinud ma ju siis sellepärast, et tšekiraamatut saada. Tšekiraamat on lihtsalt (osalt naljakas, osalt tüütu) kõrvalnäht. Tulin ju hoopis tööle. Ja seda töösse sulandumist olen ma saanud nüüd oma kahe nädala jagu harjutada.

Juriste on siin majas korruste jagu, enamasti grupeerutakse riikide kaupa. Töö iseloon on juba selline, et tegeldakse oma riigist laekuvate kaebustega. Suuremate riikide puhul moodustavad ühe riigi juristid terve osakonna või jagub neid lausa mitme osakonna peale. Eestlasi on siin aga jao pärast ja oma osakonda me moodustada ei saaks. Eesti rakuke moodustab ühe osakonna ühes makedoonlaste, horvaatide ja aserbaidžaanidega. Sellel, kuidas selline kogum kokku sai, on minu arusaamist mööda mingi ajaloolisem seos sellega, kuidas kohtunikud kunagi sektsioonidesse jagatud olid ja nüüd on see jaotus lihtsalt kuidagi jäänud. Mingit geograafilis-keelelis-kultuurilist mustrit siit vast otsida ei tasu. 

Igal juhul on mul nüüd juba oma osakonna näol umbes paarkümmend uut kolleegi. Lisaks veel koridori peal olevad teiste riikide juristid (nt minu vastastoas olevad albaanlased või kõrvaltoas olev bosnia neiu, kes tegelikult administratiivselt meie osakonda ei kuulu, aga kelle kabinetid minuga kuidagi kõrvu on. Mine-sa-võta-siis-kinni!). Igal juhul on uute nimede ja nägude pealevool kahe nädala jooksul olnud niivõrd hoogne (ja mul on selle meeldejätmisega üldiselt kehvad lood), et olen siirast rõõmu tundnud Intraneti who's who lehest. Seal on kõigi töötajate profiilid koos fotodega. Minusuguse mälunihestusega jälitaja jaoks bingo! Lisaks on kõigi inimeste nimed kenasti väljakirjutatult nende tubade uste kõrval välja pandud. Nii ma siis uitan piki (ja need on tõesti pikad!) koridore ja kõõritan kordamööda vasakule ja paremale, et enda lähinaabrite toad ja nimed meelde jätta. Kui ikka ei ole väga aseri või albaania nimedega harjunud, siis on paras tegu meeles pidada 1) nime 2) mis riigist keegi pärit on (noh, et ei saa kohe öelda, et Khagani on ju tüüpiline aseri nimi, a la nagu nende Mihkel või Jüri; lihtsalt ei ole seda tunnetust). Samas tundub meelespidamine oluline - ei taha ju kogemata bosnialaselt pärida, et kuidas ka Serbias elu on või aserilt uuemaid albaania uudiseid küsida. 

Üldiselt tunduvad inimesed aga toredad ja sõbralikud ja oma tööst huvitatud. Ja see ongi oluline.  Elulise kõrvalnoodina (Sten, pane tähele!)  - olen vist leidnud kolleegi, kellega võivad vaated tõhusa töökiusu osas kattuda. Loodan, et esmatunnetus peab paika! :)

Piiikad töökoridorid. Minu kamber asub parempoolses tiivas. Saan üle hoovi teise tiiva inimestele nägusid teha.

Avaramad vaated avanevad neile, kelle tuba maja välisküljel on.

P.S. Töökõrval jääb õnneks ka aega söömiseks. Kohaliku toidukultuuri osaks on näiteks hapukapsapitsa-laadne toode. Bon appetit!

P.P.S. Tšekiraamat on tellitud. Pinge kasvab, käed värisevad! Nädala pärast peaks kätte saama! Ja siis alles läheb välja kirjutamiseks! (alternatiivne plaan: saab äkki teistega vahetada tšekiraamatust rebitud vesipilte ja udukaid, nagu vanadel headel 90ndatel).

Ah et see tšekiraamat...

Paar päeva tagasi lõpetasin blogipostituse lootusrikkalt, et äkki ei lähegi tšekiraamatut vaja. (Samas natuke nagu tahaks ju ka - milline rariteetne võimalus!). Tuleb välja, et võimalus ja vajadus avaneb selleks ilmselt varem, kui ma plaaninud olin. 

Nimelt plaanitavas salsatunnis osalemise infona oli kirjas järgmine lõik:

"... the price is 60 euros for the trimester (13 classes, 4.60 euros per class), payable in advance by cheque accompanied by a medical certificate of non-cons to the practice of dance."

Samas, selle tšekiraamatu üllatuse ületas muidugi mitmekordselt see vahva nõue, et ette peab olema näidata arstitunnistus, et mu tervis ikka lubab tantsida. Just siis, kui tundus, et hakkab kogu administratiivse sisseelamisega ühele poole saama - selline tore missioon!  Niisiis: otsin vabatahtlikku arsti, kes mind piisavalt terveks tunnistaks. Füüsilisest tervisest vist esialgu piisab.