Enne töö, pärast lõbu

Möödunud nädal oli mitmekesine. Esiteks möödus pool nädalast esimeseks eksamiks õppides. Aineks European Human Rights Protection. Kuna eksam oli kinniste materjalidega, siis tuli ajukurdudesse jäädvustada oma 40+ Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit koos faktiliste asjaolude ja kohtu mõttekäikudega. Polnudki võimatu. Sotsiaalantropoloogilise uurimuse käigus oli aga omamoodi huvitav jälgida, kuidas kursakaaslased siinse stuudiumi esimese eksami eel rohkem või vähem närvis olid. Nii mõnelegi oli see üle mitme aasta taas esimene kord koolipingis hindele eksamit sooritada. Eksam ise oli kolm tundi pikk, millest kogu 180 minutit nii mul kui ka enamikul teistel kirjutamisele kulus. Oleks aega enam olnud (ja poleks mu vasak ranne väljakannatamatult krampi tõmmanud), oleks võinud veel pikalt kribada. Sisuliselt aga midagi võimatut ei olnud - mõned essee-küsimused ja piiikkkk kaasus. Ülesehituselt meenutas Helsingis tehtud Jan Klabbersi eksameid. Aga eks siis tulemuste peale ole näha, mismoodi siin see hindamine käib...

Kolmetunnisele ajupingutusele järgnes Soome delegatsiooni külaskäik. Väisamisega austasid Leidenit (ja mind) Arno ja estofiilist "pea-aegu Soome suursaadik Eestis" Olli. Nende meeste omapärane huumoritaju on ületamatu. Ja naer oli enam kui terviseks. Boonusena pakkusid nad küüti lennujaama, kust ma samal õhtul Londoni poole startisin.

Eestimaa suured sõbrad - Olli ja Arno

Kukuu...