Eelmise jätkuks...

...viite eelmisest postisuses toodud lingile leidsin tänase päeva jooksul veel kolmest blogist.
Vahel polegi inimestele päeva helgemaks muutmiseks muud vaja kui killukest kelmikat politseipoeesiat. :)

Tänase päeva päikesekiire....

...leiab siit
Made my day. :)

Enne töö, pärast lõbu

Möödunud nädal oli mitmekesine. Esiteks möödus pool nädalast esimeseks eksamiks õppides. Aineks European Human Rights Protection. Kuna eksam oli kinniste materjalidega, siis tuli ajukurdudesse jäädvustada oma 40+ Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit koos faktiliste asjaolude ja kohtu mõttekäikudega. Polnudki võimatu. Sotsiaalantropoloogilise uurimuse käigus oli aga omamoodi huvitav jälgida, kuidas kursakaaslased siinse stuudiumi esimese eksami eel rohkem või vähem närvis olid. Nii mõnelegi oli see üle mitme aasta taas esimene kord koolipingis hindele eksamit sooritada. Eksam ise oli kolm tundi pikk, millest kogu 180 minutit nii mul kui ka enamikul teistel kirjutamisele kulus. Oleks aega enam olnud (ja poleks mu vasak ranne väljakannatamatult krampi tõmmanud), oleks võinud veel pikalt kribada. Sisuliselt aga midagi võimatut ei olnud - mõned essee-küsimused ja piiikkkk kaasus. Ülesehituselt meenutas Helsingis tehtud Jan Klabbersi eksameid. Aga eks siis tulemuste peale ole näha, mismoodi siin see hindamine käib...

Kolmetunnisele ajupingutusele järgnes Soome delegatsiooni külaskäik. Väisamisega austasid Leidenit (ja mind) Arno ja estofiilist "pea-aegu Soome suursaadik Eestis" Olli. Nende meeste omapärane huumoritaju on ületamatu. Ja naer oli enam kui terviseks. Boonusena pakkusid nad küüti lennujaama, kust ma samal õhtul Londoni poole startisin.

Eestimaa suured sõbrad - Olli ja Arno

Kukuu...

Uks

Mul on teema ustega. Nad on minu jaoks kuidagi sümboolse tähendusega....kõik need (esma)tulekud ja (viimased)minekud, lävepakkudest üle hüppamised ja komistamised. Ja mulle meeldib, kui ustel on isikupära. Leidenis leidsin ma ühe oma senistest lemmikutest juba esimestel päevadel. Kuna see on nii vinge uks, siis leian, et see väärib lausa eraldi postitust.

Sellise uksega koju oleks rõõm tulla. :)

Sügis Hollandi moodi

Sügis tuli, nagu ikka, ootamatult....aga on see-eest kaunis ja kuldne olnud (kui mõned hallid päevad ja aeg-ajalt ootamatult üllatavad vihmasajud välja arvata).

Park Pieterskerki juures

Sahiseb hästi! :)

Lazy Sunday afternoon

Päikeseloojang rekoja kohal

Harjumuspärane vaikse kõrvaltänava vaikelu "Kaks kassi ja ratas"

Helsingi heietused

Vahepeal on blogi varjusurmas olnud....üht-teist on vahepeal toimunud küll, aga pole jõudnud üles tähendada....Püüan end nüüd rehabiliteerida.

Ühel kuldsel pühapäeval leidis Leidenis aset mini Erasmus-reunion ehk rõõmus taaskohtumine. Kohtujateks olid seekord Moema, Jana (korterikaaslane Helsingi-päevilt) ja ma. Moema elab nagunii ainult poole tunni rongisõidu kaugusel. Jana oli aga oma Haagis õppivat noormeest külastamas.

Äraütlemata hää oli jälle kokku saada ja naerda-heietada-mõtiskleda...Mind teeb rõõmsaks see, et kogu selles aastate jooksul kogetud uute paikade-kogemuste-inimeste virrvarris on mõned püsivad pidepunktid. Nagu need sõbrad, kellega pärast pooleteiseaastast mittenägemist kokku saades polekski nagu vahepeal aega mööda läinud. Ja kuidas mõned ühiselt kogetud hetked jätkuvalt nii-nii eredalt meeles on, et silmi sulgedes on pea-aegu võimalik neisse hetkedesse tagasi minna.

Jana, ma, Moema

Mäletad, kuidas me hispaanlastele ära tegime?

2. ja 3. oktoober on Leidenis pidupäevad. Ja seda pidutsemist võtavad nad siin tõesti tõsiselt. Põhjus? Mõned aastad tagasi, nii umbes 1574. aastal õnnestus leidenlastel linna piiranud hispaanlased taganema sundida. (Kõiketeadva Wikipedia andmetel kasutasid nad selleks nii hollanlaslikku nippi - lõhkusid lähedalasuvad tammid, nii et hispaanlaste laagrid puha vee alla jäid). Igatahes piisab sellest võidust tänaseni, et hollandlaste eneseusku/-hinnangut paitada ja pidutsemiseks põhjust anda.

Ettevalmistused tähtsaks nädalalõpuks algasid juba esmaspäeval, kui esimesi raudteejaama lähedal asuvaid tänavaid autoliikluseks sulgema hakati, et töömehed saaksid rahus lõbustuspargi atraktsioone kokku keevitada (midagi Tivoli Tuuri sarnast). Teisipäeval hakkasid kodu ja kooli lähedal asuvad kohvikud oma välisterrassidele katuseid peale "ehitama" st enamasti tähendas see kitsamatel tänavatel lihtsalt seda, et tõmmati palakas (soovitavalt oranži) kilet risti majade vahele. Kaunistuseks mõned õhupallid ja värvilised tulukesed ja koht on piduliste tulekuks valmis!

Vaade koduaknast: Hooglandse Kerki ümbrus oli üks peamisi pidupaiku

Samuti vaade koduaknast. Tiba vähematraktiivne. Idee ju iseenesest hea, aga olegm ausad, öö edenedes tundus paljudele mehepoegadele laia kaarega kanalisse soristamine hoopis loomingulisema lähenemisena.

Eile õhtupoolikul hakkasid mu ühika aknast sisse kostma esimesed umptsa-umptsa helid. Helile järgnes puhkpilliorkester, mis mu akna alt läbi marssis. Mõne aja pärast järgmine. Ja järgmine. Nii 5-6 tükki umbes 15-minutiliste vahedega. Ja siis hakkas igale poole ümbruskonda üles pandud lavadelt kostma ehedaid Hollandi šlaagreid. Siis ei jäänud mul ka enam midagi üle - tuli vooluga kaasa minna ja ennast välja vedada.

Kogu linn kesklinnast raudteejaamani oli üks suur pidu. Iga mõnekümne meetri tagant mõni suurem või väiksem lava. Muusikavalikut erinevatele maitsetele (siiski-siiski, eelistatumad olid kohaliku Raadio Elmari sihtgruppi kuuluvad inimesed). Ja loomulikult inimmassid, millest läbimurdmine kohati võimatu missioonina tundus. See, et vahepeal vihma ladistas ja äikest lõi, ei häirinud küll kedagi. Ja siis mõned tunnid und ja hommikul läks uuesti lahti. Ärkasin igatahes kõrvu kostvate orkestrihelide ja šlaagrite saatel.

Vaade varjendi sisemusest

Diskens kanali ääres ja peal

Ma ja Daina (Läti)

Kohalikud isetegevuslased taidluskavaga
Hooglandse Kerki esine

Tegelikult olen mina Hollandimaa parim heeringasööja

Hollandastel on heeringa söömine otsekui omaette rituaal. Leidenis võetakse see ette vähemalt kaks korda nädalas - kolmapäeviti ja laupäeviti. Siis on turupäev. Ja ühe kesklinnas asuva kanali mõlemad kaldad muutuvad sigimist-sagimist-siblimist täis kauplemiskohaks. Leida võib pea kõike eluks vajalikku alates söögipoolisest (lugematu valik juuste loomulikult!) ja riietest ja lõpetades jalgrattavarustusega. Kindlasti ei saa ükskõikselt mööda jalutada kalalettidest. Muu põhjuse puudumisel paneb pead pöörama kasvõi kaugele heljuv iseloomulik kalalõhn. Omaette kohalik vaatamisväärsus on aga see, mismoodi siin heeringat süüakse. Heeringad on toored, soolatud, pea ja sisikond eemaldatud. Neid saab loomulikult kaasa ka osta, aga enamasti süüakse seda kohe leti ääres.
Söömisõpetus:

• tõstad heeriga sabapidi letilt üles (ettevaatust! - heeringas on salakaval kala ka surnust peast ja see sabajupp võib kergesti näppude vahelt libiseda)
• "kastad" heeringa alustassile lõigutud sibulatükkidesse
• kallutad pea taha, tõstes samaaegselt heeringa suu kohale
• hammustad ja mälud
• kordad sama sooritust kuni heeringas on otsas või kuni järgnev amps vastuvõetamatu tundub

Eelmisel laupäeval tekkis tunne, et kaua ma seda nalja niisama kõrvalt vaatan, ilma et ise proovinud poleks. Ja pealegi "when in Rome...". Mõeldud-tehtud. Kaaslaseks värbasin hollandlasest kursakaaslase Nielsi. Noh, et kuna tegu hollandlasega, siis ta peaks selles asjas ju vana kala olema (pun intended). Tuhkagi. Polnud temagi varem proovinud. Aga hollandlase uhkus ei lubanud "ei" ka öelda. Niels arvas, et korraliku hollandlasena peab ta selle rituaali vähemalt korra elus läbi tegema.

Igatahes hankisime me kaks kala. Take-away versiooni (st alustassi ja sibulatükid saab eraldi kotikesega kaasa. Näpud peavad igaühel endal olema). Kolisime igaks juhuks tähelepanu keskpunktist kaugemale Iuridicumi vastas asuvasse parki. Tulemus: sellest maavõistlusest väljusin ma igatahes enam hollandlasena kui Niels st ma suutsin vähemalt pool kala ära süüa, kui vastasvõistleja piirdus vaid kahe suutäiega. :)

Fotosüüdistusi ka:

Heeringad sööjaid ootamas

Paremaid p/(k)alu valimas

Ettevalmistused aka "Umm...are you sure you want to do this?"

"I show you how it's done!"

Eelmise jutu jätkuks...

...muutuski maailm jälle karvavõrra väiksemaks. Nimelt kaks isikut, keda eelmises postituses mainisin - Loretta ja Moema - olid vahepeal jõudnud juba omavahel tuttavaks saada. Mõlemad on sel aasta valinud elukohaks Amsterdami. Ja teevad sealses ülikoolis Public International Law LLMi. Ja sattusid rääkima. Ja jutu keskel tuli välja, et mõlemad teavad mind. Vot siis.