Niih, kogu see pikk sebimine-asjaajamine-paberimajandus on jõudnud sinnamaani, et ma olen ise koos oma 26 kilo kraamiga õnnelikult oma uues kodulinnas (vähemalt aasta aega peaks ma saama seda linna oma koduks kutsuda) Leidenis.
Väga minulik jändamine hakkas pihta eile hommikul kl 5.15. paiku hommikul Tallinna lennujaamas, kui selgus kuri tõde, mida ma juba vaimusilmas asju kohvrisse paigutades (ja kaalu mitte omades) ette nägin - ülekaal! Asjade operatiivne käsipagasisse tõstmine päästis küll halvimast, aga siiski tuli kukrut 640 raha ulatuses kergendada, sest nagu selgus on ühe lisakilo hinnaks 160 raha (miks mulle oli varem silma jäänud, et see on 75?). Aasta pärast siit tagasi saab küll ainult maad mööda, seega igasugu roeadtrip'i variandid on juba eos teretulnud.
Kohale jõudes selgus, et üldiselt ollakse ka siin tuttavad põhjamaise efektiivsusega asjade (ära)korraldamises - Katsi mentor, kes meil lennujaamas vastas oli talutas meid kenasti käekõrval Leidenisse, läbi Visitors Centre'i ja Plexuse (kah miski tudengite teabe-vabaaja-ja-eks-see-paistab-mis-veel-keskus), kus me oma esialgse paberimajanduse korda saime, ja siis kenasti ühikatesse. Kui ma sinnamaale olin juba julenud hõisata, et, näe, kui libedalt läheb, siis vastulöök tuli kohe ühikas check-in-i tehes. Selgus, et minule määratud toas (mille eest ma juba terve varanduse maksnud olen!) elab hoopis keegi teine (senini tundmatu) persoon. Vot siis. Käidi ja uuriti, toast leiti kellegi lahtipakkimata asjast, nimetatud isikut endast pole aga kippu ega kõppu. Nii ma siis platseerungi ajutiselt hoopis kõrvaltoas (mis iseenesest peaks täiest samasugune olema, kui see esialgne minule mõeldud tuba, aga ülikool siiski nõuab, et me ära vahetaks omavahel) ja ootan kuni see tundmatu naaber välja ilmub. 2 päeva on möödas ja senini pole saadetud mail ja uksele jäetud post-it tulemust andnud. Seega veel lahti pakkida ei saa ja tuleb mõnda aega kohvris elada.
Ühikas ise asub otse kesklinnas, teaduskonnast umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja nüüd tähelepanu - aadressi teadustamine (aka saatke pakke, kaarte või veel parem - laekuge ise):
Kloosterpoort 47
Apartment 49
2312 KM
Leiden
The Netherlands
Tuba ise võlus ka üpris kelmika lahendusega - wc/vannituba asuvad otsekui suures seinakapis, mille välisküljele on monteeritud kööginurk ja mille peal asub magamislavats. Seega, eeldusel, et ma oma kõrgusekartusest üle saan, hakkan ma magama lae all (siiani olen narivooditel ikka alumist voodid eelistanud, juba lasteaiast saati). ;)
Leidenist ka...Kogu eilne pärastlõuna kulges peamiselt mööda linna ringi loivates ja iga nurga peal ahhe-ohhetades. Tõsiselt, see on nagu nukulinn...siuke, mille paneks jõulude eel suurde klaaskuuli, mida raputades lund sadama hakkab. Linna iseloomustavad märksõnad: kanalid, munakivid, kanalid, sillad, kanalid, välikohvikud, kanalid, tuuleveskid, jalgrattad, jalgrattad, jalgrattad. Ja super-abivalmid ja sõbralikud inimesed, vähemalt senise lühikese kogemuse põhjal.
Kanali-äärne jäätisenautimus
Esimese päeva Hollandi-teemaline check-list:
Väga minulik jändamine hakkas pihta eile hommikul kl 5.15. paiku hommikul Tallinna lennujaamas, kui selgus kuri tõde, mida ma juba vaimusilmas asju kohvrisse paigutades (ja kaalu mitte omades) ette nägin - ülekaal! Asjade operatiivne käsipagasisse tõstmine päästis küll halvimast, aga siiski tuli kukrut 640 raha ulatuses kergendada, sest nagu selgus on ühe lisakilo hinnaks 160 raha (miks mulle oli varem silma jäänud, et see on 75?). Aasta pärast siit tagasi saab küll ainult maad mööda, seega igasugu roeadtrip'i variandid on juba eos teretulnud.
Kohale jõudes selgus, et üldiselt ollakse ka siin tuttavad põhjamaise efektiivsusega asjade (ära)korraldamises - Katsi mentor, kes meil lennujaamas vastas oli talutas meid kenasti käekõrval Leidenisse, läbi Visitors Centre'i ja Plexuse (kah miski tudengite teabe-vabaaja-ja-eks-see-paistab-mis-veel-keskus), kus me oma esialgse paberimajanduse korda saime, ja siis kenasti ühikatesse. Kui ma sinnamaale olin juba julenud hõisata, et, näe, kui libedalt läheb, siis vastulöök tuli kohe ühikas check-in-i tehes. Selgus, et minule määratud toas (mille eest ma juba terve varanduse maksnud olen!) elab hoopis keegi teine (senini tundmatu) persoon. Vot siis. Käidi ja uuriti, toast leiti kellegi lahtipakkimata asjast, nimetatud isikut endast pole aga kippu ega kõppu. Nii ma siis platseerungi ajutiselt hoopis kõrvaltoas (mis iseenesest peaks täiest samasugune olema, kui see esialgne minule mõeldud tuba, aga ülikool siiski nõuab, et me ära vahetaks omavahel) ja ootan kuni see tundmatu naaber välja ilmub. 2 päeva on möödas ja senini pole saadetud mail ja uksele jäetud post-it tulemust andnud. Seega veel lahti pakkida ei saa ja tuleb mõnda aega kohvris elada.
Ühikas ise asub otse kesklinnas, teaduskonnast umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja nüüd tähelepanu - aadressi teadustamine (aka saatke pakke, kaarte või veel parem - laekuge ise):
Kloosterpoort 47
Apartment 49
2312 KM
Leiden
The Netherlands
Tuba ise võlus ka üpris kelmika lahendusega - wc/vannituba asuvad otsekui suures seinakapis, mille välisküljele on monteeritud kööginurk ja mille peal asub magamislavats. Seega, eeldusel, et ma oma kõrgusekartusest üle saan, hakkan ma magama lae all (siiani olen narivooditel ikka alumist voodid eelistanud, juba lasteaiast saati). ;)
Leidenist ka...Kogu eilne pärastlõuna kulges peamiselt mööda linna ringi loivates ja iga nurga peal ahhe-ohhetades. Tõsiselt, see on nagu nukulinn...siuke, mille paneks jõulude eel suurde klaaskuuli, mida raputades lund sadama hakkab. Linna iseloomustavad märksõnad: kanalid, munakivid, kanalid, sillad, kanalid, välikohvikud, kanalid, tuuleveskid, jalgrattad, jalgrattad, jalgrattad. Ja super-abivalmid ja sõbralikud inimesed, vähemalt senise lühikese kogemuse põhjal.
Kanali-äärne jäätisenautimus
Esimese päeva Hollandi-teemaline check-list:
- Tulbid - check (juba lennujaamas)
- Tuuleveskid - check (neid siin linnaski mitu)
- Puukingad - check (suveniiripoe aknal)
Selline vaade kodu lähedalt kanali äärest
Tänane päev möödus asjatades...Kavas oli jõuda panka, leida endale soodne kõnekaart ja soetada jalgratas (kõik asub kesklinnas küll jalutuskäigu kaugusel, aga sisseelamise-sulandumise mõttes on jalgratas omal kohal).
Pangaga läks libedalt ja kästi esmaspäeval tagasi tulla. Kõnekaart oli juba väljakutset pakkuvam ettevõtmine. Pärast mõningast jändamist leidsime küll üles koha, kus soodsaid stardipakette müüakse. Stardikad olid pakendatud mõõdukalt suurtesse konservitünnidesse, mida avades allakirjutanu nii talle omaselt kohe (lõike/lahingu)haavu sai. Laskmata ennast sellest muserdada, asusime asja kallale - vana SIM välja, uus SIM sisse, telefon sisse lülitada ja marss helistama! Heh, eieiei....kui asjad nii lihtsalt käiks, oleks ju igav. SIMi aktiveerimiseks tuli helistada lühinumbril, misjärel meeldiv naishääl soravas hollandi keeles pikelt-laialt kõnekaardi kasutamist seletas...Palju infot, aga keelebarjääri tõttu polnud sest abi miskit. Otsusime targemate (st keelevaldajate) käest hiljem abi paluda. Asi lahenes aga mõni hetk hiljem ühes juba eile korra külastatud kohvikus, kus abivalmis noormees maksmise käigus korra tihkas küsida, et kust me siis ka tuleme....haarasime muidugi jutusabast kinni ja lasime tal ühe jutiga ka meie kõnekaardid ära seadistada. Selle käigus jõudis noormees "telefoni katsetamise käigus" Katsi telefoniga ka enda numbrile vastamata kõne teha. Töötas küll! Puänt järgnes tunnike hiljem, kui Katsi telefon helises ja teises otsas uuris hääl (mis kuulus nimetatud noormehele), et kes see siuke talle võõralt numbrilt helistab. Koomik! Igatahes kui kohalikega kontaktide loomise egiidi all peaks sinna kohvikusse veel sisse põikama. Esimene võimalus avaneb ilmselt homme hommikul...kuna minu teadmist mööda kõnekaardile laetud €15 polnud õhtuks pärast 2 kõnet ja 2 sõnumit miskit järel (st enam välja helistada ei saanud vaid sain jälle "suhelda"hollandikeelse operaatoritädiga), siis oleks asja selgitamise käigus jälle keeleteadjat inimest vaja.
Kui aga asi korda saab, siis järgneva aasta jooksul saab mind tabada numbrilt:
+316 44 401 407
Rattast ka....olles eelnevalt välja otsinud 5-6 kasutatud rataste poodide aadressi, asusime kaubandusvõrku sõeluma. Endal kindel plaan, et üle € 100 kindlasti maksta ei taha, pigem tublisti alla selle. Poodides aga selgus, et rattaid on küll, kui aga tahta sellist, mis ikka kogu järgneva aasta ühes tükis ja sõidetav püsib, siis tuleks ikka kukrut umbes 100-150 raha ulatuses tühjendada. Viimaks leidsime aga ühe armsa (kanali kaldal, loomulikult) asetseva rattapoe, mille omanik esmakohtumisel haiglasse oma venda vaatama kiirustas, aga lubas hiljem poe jälle lahti teha. Olimegi hiljem uuesti platsis.Omanik uuris, kust me päris oleme, riigi nime kuuldes meenutas Estonia hukku ja avaldas muret, et ega eestased ju väga rikkad ole (olime enne rõhutanud et tahame second-hand ja odavat ratast). Otsis siis välja kõige odavama sõidukorras ratta - €95. Ratas ise vana, aga jubinad alates ketist, sadulast ja tulest pidid uued olema. Sõiduproov - ratas jookseb hästi, mina nii hästi ei jookse - suudan küll kanalisse sõitu vältida aga parkimisel teeb gravitatsioon oma töö > kontakt maaga. Pärast mõningast arupidamist otsustame Katsiga esialgu ühise investeeringu teha - rahad pooleks. Kats saab esimese nädala rattaga liigelda, kuna tema ühikas asub linna ääres. Järgmise nädala lõpuks pidi ka teiste poodide sortiment laienema ja siis ostame Katsile uue vana ratta. Ratta juurde saime erkkollase rattaluku, mille eest omanik vaid kolmandiku hinnasildil olnud hinnast küsib. Vahva onu! Lubas veel ise aasta pärast ratta €40 tagasi osta, tegi vastava märke tšekile ka.
Mu uus kaherattaline sõber
Ja enne äraminekut tutvustas onu põgusalt oma vanade rataste kollektsiooni, mis ta poe seinu ehib. Kollektsioonis on nii ta enda vana ratas, rattaid möödunud sajandi esimesest poolest ja kõige krooniks - tulipunane Ferrari. Küll vaid mudel ja seegi möödunud sajandist, aga see polegi oluline....Oluline on hoopis omaniku jutt, mis sinna juurde käis...et ta oli juba 6-aastasena sellist mudelit naabripoisil näinud ja kangesti endalegi tahnud (poiste asi!), aga tookord jäi asi raha taha. Aastaid hiljem nähi ta analoogset mudelit messil müüdavat ja soetas selle endale viimaks. Ja nüüd see ripubki seal poe lae all aukohal, juures kiri "Unistused saavad tõeluseks."Lähen ja unistan nüüd ka.
No comments:
Post a Comment