Kes sa oled, kust tuled, mida õpid...ja kõik need teised tuttavad küsimused...

Japp, käimas on indtroduction days ehk saame-kõik-üksteise-ja-kooliiga-tuttavaks päevad. Eile ja täna.

Eile vedasime ennast kõik kohusetundlikult kl 9ks Lipsius Buildingusse (aka Faculty of Arts, esmaspäevast alates Faculty of Humanities aka Katsi teine kodu sel aastal). Saime oma värvilised käepaelad, toidusedelid ja tervituskõne kätte ja siis matkasid kõik juba oma teaduskondadesse.

Õigusteaduskond (harjumuspärasemalt Iuridicum) asub igati mu ühika lähedal - püüan või mitte, aga üle 5 minuti ei õnnestu kuidagi sinna jalutada. Enne oli seal majas keemia - vms teaduskond, aga kui kellelgi härral õnnestus pool maja katsete käigus õhku lasta (ammu-ammu juba), siis otsustati, et kogu plahvatusohtlik värk tuleb linna ääre kolida....ja nii me saimegi endale maja otse kesklinna. :) Maja ise täitsa soliidne, kuulu järgi ka hiljuti renoveeritud (kuidas mul sellega ikka veab - Tartus renoveeriti just mu esimesel aastal Iuridicum II ja Helsingis sai Porthania just vahetult enne mu sinna laekumist uue kuue ja siin taas!). Kohalikud aktivistid tegid meile tunnipikkuse tiiru ka mööda teaduskonda, näitasid uhkusega oma suurimat audikat (miski 300 õppurit mahutab) ja kiitsid kõval häälel, kuidas igal pool on wifi (eestlasena muigasin)...Kena audikas oli jah, ja hää meelega tarbiks ka wifit, aga mida pole on...pistikud. Mitte kusagil! Vot siis! Ega kohalikud ei pidavatki väga sülareid loengutes rakendama, see pidavat rohkem vällarite rida olema.

Ja raamatukogu nägime ka....wooooww! (venitaks selle veel pikemaks). Kuna üks pilt räägib enam kui tuhat sõna, siis kaege oma silmaga. Laes on suur klaaskuppel ja pimedas pidid need laudadel olevad kollased lambid klaasile peegeldudes eriti kena kompositsiooni tekitama. Püüan mõtteks tekitada võrdlust TÜRi õigussaaliga...emm, ei kannata võrdlust.

Teaduskonnatuurile järgneva linnatuuri ma skippisin, kuna:

1. "Giidideks" olid kaks kohalikku aktivisti ISNist (International Student Network), kes paberilt lugedes osutasid "see on miski vana maja...ja see ka..ja siin on Pieterskerk, aga me ei tea sellest midagi."
   
2. Eelmise öö unepuudus hakkas tunda andma (läksin ju ainult "tunnikeseks" piljardimängu* katsetama...yeah).

Seega, tunnike magamist tuli kasuks.

Päev jätkus tõusvas joones produktiivselt - saime Katsile 60 raha eest ratta, nautisime tasuta veini ja hõrgutisi välistudengite vastuvõtul ning viimaks ronisime õhtu otsa mööda baare (pub crawl) - 5 pubi tuur. ISNlased olid meid varustanud ka piisavalt arvul kupongidega, et keegi ühestki kohast kuiva kurguga lahkuma ei peaks. Ei pidanudki. Samas olid ühe koha kokteilid sõrmkübarasuurused ja šottisime pea puhast mahla. Nii et peale 5 šotti suutis Kats ikka veel soravalt Massachusetts välja öelda. Seega mõju ei miskit!

Odessas - juba tuttav koht ju!

Vaade Odessa tagaterrassilt - vesi on nii lähedal, et liigselt hoogu sattudes võib osa saada (maha)jahutavast suplusest

Kogu mööda-pubisid roomamise õhtu meeldehäävamaid hetki ja õhtu vaieldamatu staar oli Jan, kes tublisti eestlaste ego paitas. Teate ju küll, kuida eestlastele meeldib maailmas teatud-tuntud olla, aga kuidas, vaatamata meie laulupidudele, Gerd Kanteri olümpiavõidule ja kamajahule kohtad enamike inimeste silmis tühje pilke, kuid teadustad oma päritolumaaks olevat Eesti/Estonia/Estlandi. Jan oli aga meeldiv erand, kes suurema vaevata vuristas ette nii Tallinna, Narva kui Pärnu, aga ka Rakvere ja Hiiumaa. Ja Kristen Viikmäe nime. Ja üht-teist kõrgepilotaažilist veel. Hämming! Tüübile lihtsalt kangesti meeldib kõik Eesti ja Eestiga seonduv (ja ta teadmiste tase ületab ilmselgelt tavapärase lausekatke "Ah, Eesti? Teil on seal ju kõik ilusad naised") Mis sest, et ta pole kordagi nimetatud riigis käinud. Aga tahab kannatamatult. Ega's muud kui...teretulemast, Jan, kui ükskord jõuad!

Estofiil Jan

Tänane päev oli pühendatud spordile - veetsime pool päeva ülikooli spordihoone juures, kus sai erinevaid sportmänge ja kehaväänamisi katsetada ja muidu kogu kupatusega tutvuda. Ja tasuta vahvleid kugistada! Korralike ida-eurooplastena (mina, Kats ja Katsi leedukast korterikaaslane Giedre) võtsime kohe mitu (kui tasuta antakse, siis ju peab...). Spordihoone ise liiga muljetavaldav ei olnud. Suurtest tellistest akendaeta hall hoone. Seest tundus tibake räämas. Ja, vabandatagu mu hedonistlikku ääremärkust, aga üheski spordi-tantsu-aeroobika klassis polnud peegleid. Leidsin selle tibake harjumuspäratu oleva. Huvitav, kuidas nad seal neid balletitunde täpselt läbi viivad?

Eine murul, spordihoone juures - Kats, ma ja Giedre

Õhtul oli kirsiks tordil jazzkontsert Rapenburgi kanalil. Just täpselt - alalütlev kääne! Lava oli ehitatud keset kanalit ja publik kogunes selle ette nagu autokinosse - ainult paatidega. Nii saigi kogu lavaesine kanal paatidega ummistet, nii et inimestel oli võimalik ühelt aluselt teisele ronides (ilma silla abita) kanalit ületada. :) Päris oma paati meil ei olnud, küll aga sobis istumiseks helipuldi ujuvalus.** Nagu parve peal! Parvetajad: Kats, Giedre, Sjoerd ja mina.(ok, viimased kaks küll kõigutasid pigem kanali äärel istudes jalgu).Kohustulikus korras ilmusid peagi kottidest ka pudelid valge veiniga ja muusikaline nautimus võis alata! Laval jämmis maailmakuulus kohalik tädi Candy Dulfer (kes minu teada Eestiski käinud) oma bändiga.

Pilk lavale ja lavaesisele

Front row seats - Kats ja Giedre

Afterparty korras jõudsime veel läbi hüpata Sjoerdi sõbrale kuuluvast salsaklubist, vällarite tutvumispeolt (HiFi nimelises ööklubis, klubi ise pidavat kohalikule kõige tähtsamale korbile kuuluma. Korbi liikmete hulgas on muuhulgas ka kunigliku pere võsukesi) ja veel nibin-nabin enne kl 2 põikasime miskisse veidrasse baar-tantsukoht-urkasse. Siin on nimelt see reegel, et pärast kl 2 enam kuskile sisse ei saa. Pidu sees võib aga vabalt varajaste hommikutundideni edasi kesta. Eks ikka selleks, et pidujanuseid tudengeid tibakenegi ohjeldada. Igatahes kella peab siin pidutsedes passima, vastasel juhul võib punktist A punkti B liikumine lõppeda ukse taha jäämisega.

Salsatamisest veel...külastatud salsaklubi oli eile küll tühjavõitu, aga mõned paarid siiski tiirutasid agaralt. Ja hästi tiirutasid. Sjoerdi sõbrad (vist), vähemalt mõned. Üks pidi lausa salsaõpetaja olema. Oli juttu sellest, et tahaks/võiks/peaks ka ikka selle salsatamise ära õppima. Igatahes...mingite kiirete mõttearenduste tulemusel ja enne kui ma arugi sain, oli üheks hetkeks sõlmitud kokkulepe, et hiljemalt 1. märtsisks kl 12 (kuidas/miks me selle kuupäeva valisime?) peame me Sjoerdiga suutma sama hästi salsatada kui tantsupõrandal oma oskusi näidanud paarid. Kats märkis kuupäeva-kellaaja oma telefoni ka üles. Emmm...et siis kiiremas korras õppima.

*Piljardimängukoht asub - ülla-ülla - taas mõne meetri kaugusel mu koduuksest. Koha nimi on Pool Cafe The Church. Ilma naljata - nad on vana kiriku ümber ehitanud baariks-piljardikohaks. Paar tänavat eemal paikneb aga kirikuhoones spordikeskus. Mis värk neil nende kirikute ümberehitamisegs on?
**heh, seda sõna saab lahedalt valesti lugeda, just märkasin