Eile leidis taaskord tõestust fakt, et vaatamata asjaolule, et eestlasti on maailmas vaid tiba üle miljoni, võib "meie omasid" ikka pea kõikjal kohata. Näiteks pisilinna Leideni kaubandustänava kõrvaltänava kingapoes. Soliidne paar kingi takseerimas, ise eesti keeles arutades. Järgnes viks ja viisakas "Tere!" meie poolt ja mõttevahetus (või pigem usutlus) teemal, mis me (mina ja Kats) ikka siin Leidenis teeme, kuidas me siia saime ja kauaks jääme ja - loomulikult! - kas meil juba jalgrattad on. (Vastus viimasele küsimusele - on, senini üks kahe peale).
Eile õhtul leisis aset sotsiaal-antropoloogiline (aitäh, Mikk, sõnavara laiendamise eest!) tuur alapealkirjaga "Leideni kanalid, kohvikud ja urkad." Giidiks oli "meie mees Havannas" aka tüüp kohvikust*, õige nimega Sjoerd. Nime teada saamine võttis omajagu aega, kuna esialgu ei taibanud me seda lihtsalt küsida, hiljem telefonis kuuldes (ja isegi pärast spellimist) olid hääldus ja kirjapilt siiski veel nii segased, et Katsi telefonis oli kontaktiks "Tüüp Kohvikust". Samas pole me esimesed, kes ta nimele kohe pihta ei saanud - aja jooksul on kutsutud teda ka nimedega Shoe ja Sewer.
Sjoerd on küll hollandlane, aga on 12 aastat oma elust (alates 8ndast eluaastast) veetnud Aafrika eri paigus - Malis, Botswanas ja Keenias, kus ta vanemad töötasid. Seega on ta meie jaoks küll kohalik, aga ma pole päris kindel kui kohalikuna ta ise ennast tunneb.Hollandi keelt räägib küll, aga kirjapilt pidi siiski raskusi valmistama. Igatahes näitas Sjoerd meile oma lossi (hunnitu vaatega koht künka otsas) ja tutvustas meile erinevaid kohti, kus kohalikud ja mittekohalikud koos tavatsevad käis. Seega väga vajalik inside info! Saime teada, et esmaspäeviti on paslik koguneda kohta nimega Odessa - pisike baar, maja taga avaneb terrass otse kanalile ning kus on 23-00 happy hour, paketis kaks jooki ühe hinnaga. Seega kui Sjoerd läks kl 23.01 uut ringi jooke tellima ja plaanis ettenägelikult meile kummalegi 2 veini võtta (noh, et ei peaks varsti uuesti leti ees tunglema), siis pakkus baarmänn talle lahkelt 8 klaasikest. Jäime siiski kahe peale 4 veini juurde. Igatahes leidsime oma kogemustele tuginedes, et 2 jooki ühe hinnaga on hää idee küll - saab ühe joogi maha pillata/külili keerata, aga teine on ikka alles! :) Kolmapäeviti pidi vällarite (st välistudengite) kogunemiskohaks olema kohvik/baar Eisntein .Eks me siis varsti näe...Ja vist igapäevaselt on popiks kohaks Cafe Olivier, mis - oh seda meeldivat üllatust! - asub otse minu ühika** esimesel korrusel ja sisehoovis.
Vaade "lossi aknast" - Muide mu ühikas asub just pildil oleva kiriku taga.
Sisevaade Odessa baari
Täna sain aga kokku Ameerika (abielu)paari Mykka ja Chrisiga. Paari naispool on mu kursaõde, meespool hakkab Rotterdamis magistrit tegema. Igatahes leidsid nad, et 30selt ei pea veel kogu elu põnevam osa möödas olema ning kuna mõlemad olid juba karjäärialaselt piisavalt edu saavutanud (Chrisi kontaktkaardil seisis igatahes President, CEO) pakkisid oma elamise kokku ja kolisid mõneks ajaks Euroopasse. Kaasa võtsid Maggie. Ei, mitte pisitütre, vaid pisi-pisi koera. Kuts ise kaalub nüüd 6-aastasena vaevalt kilo ja on nii pisike, et on "lõksus" maja esimesel korrusel - ta lihtsalt ei ulata mööda trepiastmeid teisele ja kolmandale (!) korrusele ronima.
Homme ootab ees tripp IKEA-Wonderlandi! Kuna Leidenis seda kaubanduslõksu ei ole, siis sõidame rongiga naaberlinna Haarlemisse. Et saaks ikka korralikult kapitalistlikku šoplemishullust rahuldada. Katsun teha nimekirja vajaminevatest asjadest, muidu võib liiga käest ära minna...
Eile õhtul leisis aset sotsiaal-antropoloogiline (aitäh, Mikk, sõnavara laiendamise eest!) tuur alapealkirjaga "Leideni kanalid, kohvikud ja urkad." Giidiks oli "meie mees Havannas" aka tüüp kohvikust*, õige nimega Sjoerd. Nime teada saamine võttis omajagu aega, kuna esialgu ei taibanud me seda lihtsalt küsida, hiljem telefonis kuuldes (ja isegi pärast spellimist) olid hääldus ja kirjapilt siiski veel nii segased, et Katsi telefonis oli kontaktiks "Tüüp Kohvikust". Samas pole me esimesed, kes ta nimele kohe pihta ei saanud - aja jooksul on kutsutud teda ka nimedega Shoe ja Sewer.
Sjoerd on küll hollandlane, aga on 12 aastat oma elust (alates 8ndast eluaastast) veetnud Aafrika eri paigus - Malis, Botswanas ja Keenias, kus ta vanemad töötasid. Seega on ta meie jaoks küll kohalik, aga ma pole päris kindel kui kohalikuna ta ise ennast tunneb.Hollandi keelt räägib küll, aga kirjapilt pidi siiski raskusi valmistama. Igatahes näitas Sjoerd meile oma lossi (hunnitu vaatega koht künka otsas) ja tutvustas meile erinevaid kohti, kus kohalikud ja mittekohalikud koos tavatsevad käis. Seega väga vajalik inside info! Saime teada, et esmaspäeviti on paslik koguneda kohta nimega Odessa - pisike baar, maja taga avaneb terrass otse kanalile ning kus on 23-00 happy hour, paketis kaks jooki ühe hinnaga. Seega kui Sjoerd läks kl 23.01 uut ringi jooke tellima ja plaanis ettenägelikult meile kummalegi 2 veini võtta (noh, et ei peaks varsti uuesti leti ees tunglema), siis pakkus baarmänn talle lahkelt 8 klaasikest. Jäime siiski kahe peale 4 veini juurde. Igatahes leidsime oma kogemustele tuginedes, et 2 jooki ühe hinnaga on hää idee küll - saab ühe joogi maha pillata/külili keerata, aga teine on ikka alles! :) Kolmapäeviti pidi vällarite (st välistudengite) kogunemiskohaks olema kohvik/baar Eisntein .Eks me siis varsti näe...Ja vist igapäevaselt on popiks kohaks Cafe Olivier, mis - oh seda meeldivat üllatust! - asub otse minu ühika** esimesel korrusel ja sisehoovis.
Sjord ja Kats Sjoerdi lossi takseerimas
Vaade "lossi aknast" - Muide mu ühikas asub just pildil oleva kiriku taga.
Sisevaade Odessa baariTäna sain aga kokku Ameerika (abielu)paari Mykka ja Chrisiga. Paari naispool on mu kursaõde, meespool hakkab Rotterdamis magistrit tegema. Igatahes leidsid nad, et 30selt ei pea veel kogu elu põnevam osa möödas olema ning kuna mõlemad olid juba karjäärialaselt piisavalt edu saavutanud (Chrisi kontaktkaardil seisis igatahes President, CEO) pakkisid oma elamise kokku ja kolisid mõneks ajaks Euroopasse. Kaasa võtsid Maggie. Ei, mitte pisitütre, vaid pisi-pisi koera. Kuts ise kaalub nüüd 6-aastasena vaevalt kilo ja on nii pisike, et on "lõksus" maja esimesel korrusel - ta lihtsalt ei ulata mööda trepiastmeid teisele ja kolmandale (!) korrusele ronima.
Homme ootab ees tripp IKEA-Wonderlandi! Kuna Leidenis seda kaubanduslõksu ei ole, siis sõidame rongiga naaberlinna Haarlemisse. Et saaks ikka korralikult kapitalistlikku šoplemishullust rahuldada. Katsun teha nimekirja vajaminevatest asjadest, muidu võib liiga käest ära minna...
*see, kes teisel päeval meie telefone seadistas, selle käigus Katsi telefonile helistades meie kontaktid sai ja hiljem välja kutsus
**ühel hetkel plaanin teha ka pikema postituse mu ühikast, aga seda tõenäolisemalt siis, kui ma viimaks oma õigesse tuppa sisse saan kolida. Müstiline neiu, kelle asjad minu õiges toas on, pole ennast veel senini näole andnud! Jap, kannatlikkus on voorus...eks?
**ühel hetkel plaanin teha ka pikema postituse mu ühikast, aga seda tõenäolisemalt siis, kui ma viimaks oma õigesse tuppa sisse saan kolida. Müstiline neiu, kelle asjad minu õiges toas on, pole ennast veel senini näole andnud! Jap, kannatlikkus on voorus...eks?
This comment has been removed by a blog administrator.
ReplyDelete