Kõik on uus septembrikuus...

Sel korral on uus nii riik, kool kui inimesed. Mulle meeldib!

Panen homme korraliku koolilapse kombel selga musta seeliku ja valge pluusi ja viin õpetajale esimese koolipäeva puhul astreid. :)

Head kooliaasta algust!

Remember how we in Helsinki...

First off, I think this post needs to be in English, so that Moema* (and possibly some other people who are not quite fluent in Estonian yet) could understand.

So Moema finally made it to the Netherlands and Amsterdam and Leiden...and it was really good to meet up again. All you need is a good friend, a day off, a good conversation and a Subway sandwich :P All those little things in life...

Unsurprisingly, the conversation kept drifting back to the time we spent in Helsinki. Ahh...good days...when we were still young and stuff. Porthania, Unicafe, Alexandria, Voulukiventie and Kannelmäki - the whole Erasmus bubble. But most of all, it was the people that made this year worth remembering. People with whom you can still meet up with in different corners of the world years after you studied together, and still have a good laugh.

Moema and me
View from my doortsep ;) Well, almost
How I almost became a waitress


Dedicated to Craig. With greetings to down under.

If you don't have a bicycle here, you're no one

Heavy traffic at canals

Moema and her ride :)

*Moema is my little French sunshine whom I met while we were both doing our Erasmus in Helsinki.

Mis ilm teil seal Eestis ka on?

....siin on igatahes kaks viimast päeva olnud täielik suvi ja rannailm. Ja sellist ilma ei saa ju lasta raisku minna. Ega's midagi....ratta selga ja lähimasse randa! Üks selline paikneb Katwijkis, kirjade järgi 6 km kaugusel Leidenist (võimalik, et ka pisut kaugemal, kuna 3 km teeviita nägime kilomeetriste vahedega vähemalt kolm korda). Aga kohale jõudsime! Ja mitte ainult meie - laekunud oli ka arvestatav protsent Hollandi elanikkonnast. Nii kaugele kui silm ulatas, oli rand rahvast täis. Sellegipoolest oli igati mõnus. Ja Põhjameres sai ujutud, soolane raibik!

Fotosüüdistused ka:

Otsi kohta kus sa saadHappy feetTänud Albert Heijnile hüva kehakinnituse eest!

Koduteel

Kes sa oled, kust tuled, mida õpid...ja kõik need teised tuttavad küsimused...

Japp, käimas on indtroduction days ehk saame-kõik-üksteise-ja-kooliiga-tuttavaks päevad. Eile ja täna.

Eile vedasime ennast kõik kohusetundlikult kl 9ks Lipsius Buildingusse (aka Faculty of Arts, esmaspäevast alates Faculty of Humanities aka Katsi teine kodu sel aastal). Saime oma värvilised käepaelad, toidusedelid ja tervituskõne kätte ja siis matkasid kõik juba oma teaduskondadesse.

Õigusteaduskond (harjumuspärasemalt Iuridicum) asub igati mu ühika lähedal - püüan või mitte, aga üle 5 minuti ei õnnestu kuidagi sinna jalutada. Enne oli seal majas keemia - vms teaduskond, aga kui kellelgi härral õnnestus pool maja katsete käigus õhku lasta (ammu-ammu juba), siis otsustati, et kogu plahvatusohtlik värk tuleb linna ääre kolida....ja nii me saimegi endale maja otse kesklinna. :) Maja ise täitsa soliidne, kuulu järgi ka hiljuti renoveeritud (kuidas mul sellega ikka veab - Tartus renoveeriti just mu esimesel aastal Iuridicum II ja Helsingis sai Porthania just vahetult enne mu sinna laekumist uue kuue ja siin taas!). Kohalikud aktivistid tegid meile tunnipikkuse tiiru ka mööda teaduskonda, näitasid uhkusega oma suurimat audikat (miski 300 õppurit mahutab) ja kiitsid kõval häälel, kuidas igal pool on wifi (eestlasena muigasin)...Kena audikas oli jah, ja hää meelega tarbiks ka wifit, aga mida pole on...pistikud. Mitte kusagil! Vot siis! Ega kohalikud ei pidavatki väga sülareid loengutes rakendama, see pidavat rohkem vällarite rida olema.

Ja raamatukogu nägime ka....wooooww! (venitaks selle veel pikemaks). Kuna üks pilt räägib enam kui tuhat sõna, siis kaege oma silmaga. Laes on suur klaaskuppel ja pimedas pidid need laudadel olevad kollased lambid klaasile peegeldudes eriti kena kompositsiooni tekitama. Püüan mõtteks tekitada võrdlust TÜRi õigussaaliga...emm, ei kannata võrdlust.

Teaduskonnatuurile järgneva linnatuuri ma skippisin, kuna:

1. "Giidideks" olid kaks kohalikku aktivisti ISNist (International Student Network), kes paberilt lugedes osutasid "see on miski vana maja...ja see ka..ja siin on Pieterskerk, aga me ei tea sellest midagi."
   
2. Eelmise öö unepuudus hakkas tunda andma (läksin ju ainult "tunnikeseks" piljardimängu* katsetama...yeah).

Seega, tunnike magamist tuli kasuks.

Päev jätkus tõusvas joones produktiivselt - saime Katsile 60 raha eest ratta, nautisime tasuta veini ja hõrgutisi välistudengite vastuvõtul ning viimaks ronisime õhtu otsa mööda baare (pub crawl) - 5 pubi tuur. ISNlased olid meid varustanud ka piisavalt arvul kupongidega, et keegi ühestki kohast kuiva kurguga lahkuma ei peaks. Ei pidanudki. Samas olid ühe koha kokteilid sõrmkübarasuurused ja šottisime pea puhast mahla. Nii et peale 5 šotti suutis Kats ikka veel soravalt Massachusetts välja öelda. Seega mõju ei miskit!

Odessas - juba tuttav koht ju!

Vaade Odessa tagaterrassilt - vesi on nii lähedal, et liigselt hoogu sattudes võib osa saada (maha)jahutavast suplusest

Kogu mööda-pubisid roomamise õhtu meeldehäävamaid hetki ja õhtu vaieldamatu staar oli Jan, kes tublisti eestlaste ego paitas. Teate ju küll, kuida eestlastele meeldib maailmas teatud-tuntud olla, aga kuidas, vaatamata meie laulupidudele, Gerd Kanteri olümpiavõidule ja kamajahule kohtad enamike inimeste silmis tühje pilke, kuid teadustad oma päritolumaaks olevat Eesti/Estonia/Estlandi. Jan oli aga meeldiv erand, kes suurema vaevata vuristas ette nii Tallinna, Narva kui Pärnu, aga ka Rakvere ja Hiiumaa. Ja Kristen Viikmäe nime. Ja üht-teist kõrgepilotaažilist veel. Hämming! Tüübile lihtsalt kangesti meeldib kõik Eesti ja Eestiga seonduv (ja ta teadmiste tase ületab ilmselgelt tavapärase lausekatke "Ah, Eesti? Teil on seal ju kõik ilusad naised") Mis sest, et ta pole kordagi nimetatud riigis käinud. Aga tahab kannatamatult. Ega's muud kui...teretulemast, Jan, kui ükskord jõuad!

Estofiil Jan

Tänane päev oli pühendatud spordile - veetsime pool päeva ülikooli spordihoone juures, kus sai erinevaid sportmänge ja kehaväänamisi katsetada ja muidu kogu kupatusega tutvuda. Ja tasuta vahvleid kugistada! Korralike ida-eurooplastena (mina, Kats ja Katsi leedukast korterikaaslane Giedre) võtsime kohe mitu (kui tasuta antakse, siis ju peab...). Spordihoone ise liiga muljetavaldav ei olnud. Suurtest tellistest akendaeta hall hoone. Seest tundus tibake räämas. Ja, vabandatagu mu hedonistlikku ääremärkust, aga üheski spordi-tantsu-aeroobika klassis polnud peegleid. Leidsin selle tibake harjumuspäratu oleva. Huvitav, kuidas nad seal neid balletitunde täpselt läbi viivad?

Eine murul, spordihoone juures - Kats, ma ja Giedre

Õhtul oli kirsiks tordil jazzkontsert Rapenburgi kanalil. Just täpselt - alalütlev kääne! Lava oli ehitatud keset kanalit ja publik kogunes selle ette nagu autokinosse - ainult paatidega. Nii saigi kogu lavaesine kanal paatidega ummistet, nii et inimestel oli võimalik ühelt aluselt teisele ronides (ilma silla abita) kanalit ületada. :) Päris oma paati meil ei olnud, küll aga sobis istumiseks helipuldi ujuvalus.** Nagu parve peal! Parvetajad: Kats, Giedre, Sjoerd ja mina.(ok, viimased kaks küll kõigutasid pigem kanali äärel istudes jalgu).Kohustulikus korras ilmusid peagi kottidest ka pudelid valge veiniga ja muusikaline nautimus võis alata! Laval jämmis maailmakuulus kohalik tädi Candy Dulfer (kes minu teada Eestiski käinud) oma bändiga.

Pilk lavale ja lavaesisele

Front row seats - Kats ja Giedre

Afterparty korras jõudsime veel läbi hüpata Sjoerdi sõbrale kuuluvast salsaklubist, vällarite tutvumispeolt (HiFi nimelises ööklubis, klubi ise pidavat kohalikule kõige tähtsamale korbile kuuluma. Korbi liikmete hulgas on muuhulgas ka kunigliku pere võsukesi) ja veel nibin-nabin enne kl 2 põikasime miskisse veidrasse baar-tantsukoht-urkasse. Siin on nimelt see reegel, et pärast kl 2 enam kuskile sisse ei saa. Pidu sees võib aga vabalt varajaste hommikutundideni edasi kesta. Eks ikka selleks, et pidujanuseid tudengeid tibakenegi ohjeldada. Igatahes kella peab siin pidutsedes passima, vastasel juhul võib punktist A punkti B liikumine lõppeda ukse taha jäämisega.

Salsatamisest veel...külastatud salsaklubi oli eile küll tühjavõitu, aga mõned paarid siiski tiirutasid agaralt. Ja hästi tiirutasid. Sjoerdi sõbrad (vist), vähemalt mõned. Üks pidi lausa salsaõpetaja olema. Oli juttu sellest, et tahaks/võiks/peaks ka ikka selle salsatamise ära õppima. Igatahes...mingite kiirete mõttearenduste tulemusel ja enne kui ma arugi sain, oli üheks hetkeks sõlmitud kokkulepe, et hiljemalt 1. märtsisks kl 12 (kuidas/miks me selle kuupäeva valisime?) peame me Sjoerdiga suutma sama hästi salsatada kui tantsupõrandal oma oskusi näidanud paarid. Kats märkis kuupäeva-kellaaja oma telefoni ka üles. Emmm...et siis kiiremas korras õppima.

*Piljardimängukoht asub - ülla-ülla - taas mõne meetri kaugusel mu koduuksest. Koha nimi on Pool Cafe The Church. Ilma naljata - nad on vana kiriku ümber ehitanud baariks-piljardikohaks. Paar tänavat eemal paikneb aga kirikuhoones spordikeskus. Mis värk neil nende kirikute ümberehitamisegs on?
**heh, seda sõna saab lahedalt valesti lugeda, just märkasin

Eestlased igas sadamas ja meie mees Havannas

Eile leidis taaskord tõestust fakt, et vaatamata asjaolule, et eestlasti on maailmas vaid tiba üle miljoni, võib "meie omasid" ikka pea kõikjal kohata. Näiteks pisilinna Leideni kaubandustänava kõrvaltänava kingapoes. Soliidne paar kingi takseerimas, ise eesti keeles arutades. Järgnes viks ja viisakas "Tere!" meie poolt ja mõttevahetus (või pigem usutlus) teemal, mis me (mina ja Kats) ikka siin Leidenis teeme, kuidas me siia saime ja kauaks jääme ja - loomulikult! - kas meil juba jalgrattad on. (Vastus viimasele küsimusele - on, senini üks kahe peale).

Eile õhtul leisis aset sotsiaal-antropoloogiline (aitäh, Mikk, sõnavara laiendamise eest!) tuur alapealkirjaga "Leideni kanalid, kohvikud ja urkad." Giidiks oli "meie mees Havannas" aka tüüp kohvikust*, õige nimega Sjoerd. Nime teada saamine võttis omajagu aega, kuna esialgu ei taibanud me seda lihtsalt küsida, hiljem telefonis kuuldes (ja isegi pärast spellimist) olid hääldus ja kirjapilt siiski veel nii segased, et Katsi telefonis oli kontaktiks "Tüüp Kohvikust". Samas pole me esimesed, kes ta nimele kohe pihta ei saanud - aja jooksul on kutsutud teda ka nimedega Shoe ja Sewer.


Sjoerd on küll hollandlane, aga on 12 aastat oma elust (alates 8ndast eluaastast) veetnud Aafrika eri paigus - Malis, Botswanas ja Keenias, kus ta vanemad töötasid. Seega on ta meie jaoks küll kohalik, aga ma pole päris kindel kui kohalikuna ta ise ennast tunneb.Hollandi keelt räägib küll, aga kirjapilt pidi siiski raskusi valmistama. Igatahes näitas Sjoerd meile oma lossi (hunnitu vaatega koht künka otsas) ja tutvustas meile erinevaid kohti, kus kohalikud ja mittekohalikud koos tavatsevad käis. Seega väga vajalik inside info! Saime teada, et esmaspäeviti on paslik koguneda kohta nimega Odessa - pisike baar, maja taga avaneb terrass otse kanalile ning kus on 23-00 happy hour, paketis kaks jooki ühe hinnaga. Seega kui Sjoerd läks kl 23.01 uut ringi jooke tellima ja plaanis ettenägelikult meile kummalegi 2 veini võtta (noh, et ei peaks varsti uuesti leti ees tunglema), siis pakkus baarmänn talle lahkelt 8 klaasikest. Jäime siiski kahe peale 4 veini juurde. Igatahes leidsime oma kogemustele tuginedes, et 2 jooki ühe hinnaga on hää idee küll - saab ühe joogi maha pillata/külili keerata, aga teine on ikka alles! :) Kolmapäeviti pidi vällarite (st välistudengite) kogunemiskohaks olema kohvik/baar Eisntein .Eks me siis varsti näe...Ja vist igapäevaselt on popiks kohaks Cafe Olivier, mis - oh seda meeldivat üllatust! - asub otse minu ühika** esimesel korrusel ja sisehoovis.

Sjord ja Kats Sjoerdi lossi takseerimas

Vaade "lossi aknast" - Muide mu ühikas asub just pildil oleva kiriku taga.

Sisevaade Odessa baari

Täna sain aga kokku Ameerika (abielu)paari Mykka ja Chrisiga. Paari naispool on mu kursaõde, meespool hakkab Rotterdamis magistrit tegema. Igatahes leidsid nad, et 30selt ei pea veel kogu elu põnevam osa möödas olema ning kuna mõlemad olid juba karjäärialaselt piisavalt edu saavutanud (Chrisi kontaktkaardil seisis igatahes President, CEO) pakkisid oma elamise kokku ja kolisid mõneks ajaks Euroopasse. Kaasa võtsid Maggie. Ei, mitte pisitütre, vaid pisi-pisi koera. Kuts ise kaalub nüüd 6-aastasena vaevalt kilo ja on nii pisike, et on "lõksus" maja esimesel korrusel - ta lihtsalt ei ulata mööda trepiastmeid teisele ja kolmandale (!) korrusele ronima.

Homme ootab ees tripp IKEA-Wonderlandi! Kuna Leidenis seda kaubanduslõksu ei ole, siis sõidame rongiga naaberlinna Haarlemisse. Et saaks ikka korralikult kapitalistlikku šoplemishullust rahuldada. Katsun teha nimekirja vajaminevatest asjadest, muidu võib liiga käest ära minna...

*see, kes teisel päeval meie telefone seadistas, selle käigus Katsi telefonile helistades meie kontaktid sai ja hiljem välja kutsus
**ühel hetkel plaanin teha ka pikema postituse mu ühikast, aga seda tõenäolisemalt siis, kui ma viimaks oma õigesse tuppa sisse saan kolida. Müstiline neiu, kelle asjad minu õiges toas on, pole ennast veel senini näole andnud! Jap, kannatlikkus on voorus...eks?

Automobiilid

Hollandis on minu masti autod. Siuksed kiiksuga. Või lausa kahega. Esimesest sai nii naljaga pooleks pilt tehtud. Edasipidi ringi liikudes hakkas aga tunduma, et neist koomusk-autodest saaks lausa galerii. Ega ma siis tulevikus, kui endal auto-ostuks läheb (teadjamatel on see nüüd naerukoht), kiikan seda galeriid uuesti ja vaatan, millise motoriseeritud liikuri ma endale soetama peaks.

Üldiselt paistab, et hollandlastel on autodega seonduvalt eluterve ja kainemõistuslik lähenemine - kui ikka tänavad kitsad ja igal pool kanalid ees, siis ei tasu endale hiigelsuurt maasturit muretseda. Nii toretsevadki enamasti über-kaunite ja luksuslike korteritega kanaliäärsete majade ääres hoopis igasugu pisiksed põrnikad, Fiat Puntod ja muud vahvad tegelased.

Sõbrad teavad, et mul on maniakaal-obsessiivne kiindumus Smart-autode vastu. Et oleks endal siuke pisike ja oranž ja ümmargune, nagu hiigelapelsin, millega mööda tänavaid vurada. Van der Hollandlased tunduvad seda kujutluspilti jagavat, ainult et nende Smart on juba next level >> Smart ruudus, Extra-Smart, Super-Smart või-mis-iganes-nimega seda kutsuda võiks.

Smardi pisem ja veelgi nupukam väikeveli. Note: tegemist on siiski täisväärtusliku kaheinimeseautoga. Vähemalt istmete arvu järgi otsustades.

Ja ülejäänud senini jäädvustatud kollektsioon:

Spordisõbra Smart

Vanakooli Smart. Või siis lihtsalt vinge uunikum.

Meenutab lapsepõlves nähtud sojuz-multfilmi sõbralikust kallurautost. Ähmane kuid soe mälestus

American Beauty. Buick. Amsterdamis. See on nüüd ehe erand kogu sellest ratsionaalsest autosoetamisest. Tunnike pärast seda ülesvõtet nägine, kuidas nimetatud auto kitsal kõrvaltänaval vastutuleva Fiati kõnniteele puksis. Muidu ei mahtunud.

Toon-toonis värvipalett

Hetk hiljem ronis sellesse vigurisse sisse pruutpaar. Häid inimesi mahub ikka palju. Hollandi transpordikultuuri arvestades ongi vist tõenäolisem et Unistuste Prints ei saabu mitte valgel hobusel, vaid valgel jalgrattal.

• Praeguseks tundub, et autode kollektsiooni kõrval hakkab ilmet võtma ka galerii-käsiraamat-manuaal "Elegantse rattaparkimise ABC". Sellest aga mõne aja pärst.
  

Amsterdam

Tänase päeva pühendasime Amsterdamile. Ja pühendumus tasus end ära.

Aga enne veel....see eilne rattaonu, kelle käest oma uue kaherattalise sõbra saime. Kangesti sümpaatne onu oli. Selline, kellel on käed rataste putitamisest kogu aeg natuke õlised, aga kellega maha istudes võiks maast ja ilmast pajatada. Või siis ainult teda kuulata. Ja kangesti tahtsime eile teda ja ta Ferrarit juba eile pildile jäädvustada, aga ei tihanud. Täna hommikul rongijaama minnes läksin aga mööda Oude Rijni ta poest määda, astusin sisse ja palusin siiski luba fotot teha. Tegin. Ajasin onuga juttu ka. Tal on vanust 68, selles konkreetses kohas on kasutatud rataste ära pidanud juba 17 aastat. Loodab, et tervist ja elu jagub veel pikaks...et saaks ikka rattaid putitada ja müüa. Sest talle pakub see rahuldust. Nii lihtne ongi. Dank u!

Väike poiss ja tema unistus

Pool tundi rongisõitu ja olimegi A'damis. Pealinn võttis meid vastu rahvamasside, tiheda liikluse ja loomulikult kõige selle kohal heljuva kanepiodööriga. Produktiivsesse päeva mahtusid Rijksmuseum, jalutusringkäik Lonely Planeti radadel, punaste laternate rajoon, põgus vestlus Salaagendiga (kelle isikut ta enda turvalisuse huvides paslik avalikustada pole) ja kohtumine Katsi sõbra Hannesega, kes meid imepisikesse ja raskestileitavasse kuid see-eest priimasse kohta pankooke sööma viis (kes siiakanti satub - püüdke üles leida! Koht asub raudteejaama poolt vaadates Nes-tänava lõpus) ja ka enamiku ülejäänud tralli kaasa tegi.

Pannkoogikoht, 4 väikest lauda ja tänavalt püstloodis teisele korrusele viiv trepp

Õhtu lõpetasime pudeli hää veini ja šokolaadiga kanali kaldal pingil jalgu kõigutades.

Ma elan nukulinnas...

Niih, kogu see pikk sebimine-asjaajamine-paberimajandus on jõudnud sinnamaani, et ma olen ise koos oma 26 kilo kraamiga õnnelikult oma uues kodulinnas (vähemalt aasta aega peaks ma saama seda linna oma koduks kutsuda) Leidenis.

Väga minulik jändamine hakkas pihta eile hommikul kl 5.15. paiku hommikul Tallinna lennujaamas, kui selgus kuri tõde, mida ma juba vaimusilmas asju kohvrisse paigutades (ja kaalu mitte omades) ette nägin - ülekaal! Asjade operatiivne käsipagasisse tõstmine päästis küll halvimast, aga siiski tuli kukrut 640 raha ulatuses kergendada, sest nagu selgus on ühe lisakilo hinnaks 160 raha (miks mulle oli varem silma jäänud, et see on 75?). Aasta pärast siit tagasi saab küll ainult maad mööda, seega igasugu roeadtrip'i variandid on juba eos teretulnud.

Kohale jõudes selgus, et üldiselt ollakse ka siin tuttavad põhjamaise efektiivsusega asjade (ära)korraldamises - Katsi mentor, kes meil lennujaamas vastas oli talutas meid kenasti käekõrval Leidenisse, läbi Visitors Centre'i ja Plexuse (kah miski tudengite teabe-vabaaja-ja-eks-see-paistab-mis-veel-keskus), kus me oma esialgse paberimajanduse korda saime, ja siis kenasti ühikatesse. Kui ma sinnamaale olin juba julenud hõisata, et, näe, kui libedalt läheb, siis vastulöök tuli kohe ühikas check-in-i tehes. Selgus, et minule määratud toas (mille eest ma juba terve varanduse maksnud olen!) elab hoopis keegi teine (senini tundmatu) persoon. Vot siis. Käidi ja uuriti, toast leiti kellegi lahtipakkimata asjast, nimetatud isikut endast pole aga kippu ega kõppu. Nii ma siis platseerungi ajutiselt hoopis kõrvaltoas (mis iseenesest peaks täiest samasugune olema, kui see esialgne minule mõeldud tuba, aga ülikool siiski nõuab, et me ära vahetaks omavahel) ja ootan kuni see tundmatu naaber välja ilmub. 2 päeva on möödas ja senini pole saadetud mail ja uksele jäetud post-it tulemust andnud. Seega veel lahti pakkida ei saa ja tuleb mõnda aega kohvris elada.

Ühikas ise asub otse kesklinnas, teaduskonnast umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja nüüd tähelepanu - aadressi teadustamine (aka saatke pakke, kaarte või veel parem - laekuge ise):

Kloosterpoort 47
Apartment 49
2312 KM
Leiden
The Netherlands

Tuba ise võlus ka üpris kelmika lahendusega - wc/vannituba asuvad otsekui suures seinakapis, mille välisküljele on monteeritud kööginurk ja mille peal asub magamislavats. Seega, eeldusel, et ma oma kõrgusekartusest üle saan, hakkan ma magama lae all (siiani olen narivooditel ikka alumist voodid eelistanud, juba lasteaiast saati). ;)

Leidenist ka...Kogu eilne pärastlõuna kulges peamiselt mööda linna ringi loivates ja iga nurga peal ahhe-ohhetades. Tõsiselt, see on nagu nukulinn...siuke, mille paneks jõulude eel suurde klaaskuuli, mida raputades lund sadama hakkab. Linna iseloomustavad märksõnad: kanalid, munakivid, kanalid, sillad, kanalid, välikohvikud, kanalid, tuuleveskid, jalgrattad, jalgrattad, jalgrattad. Ja super-abivalmid ja sõbralikud inimesed, vähemalt senise lühikese kogemuse põhjal.

Kanali-äärne jäätisenautimus

Esimese päeva Hollandi-teemaline check-list:

• Tulbid - check (juba lennujaamas)
• Tuuleveskid - check (neid siin linnaski mitu)
• Puukingad - check (suveniiripoe aknal)

Selline vaade kodu lähedalt kanali äärest

Tänane päev möödus asjatades...Kavas oli jõuda panka, leida endale soodne kõnekaart ja soetada jalgratas (kõik asub kesklinnas küll jalutuskäigu kaugusel, aga sisseelamise-sulandumise mõttes on jalgratas omal kohal).

Pangaga läks libedalt ja kästi esmaspäeval tagasi tulla. Kõnekaart oli juba väljakutset pakkuvam ettevõtmine. Pärast mõningast jändamist leidsime küll üles koha, kus soodsaid stardipakette müüakse. Stardikad olid pakendatud mõõdukalt suurtesse konservitünnidesse, mida avades allakirjutanu nii talle omaselt kohe (lõike/lahingu)haavu sai. Laskmata ennast sellest muserdada, asusime asja kallale - vana SIM välja, uus SIM sisse, telefon sisse lülitada ja marss helistama! Heh, eieiei....kui asjad nii lihtsalt käiks, oleks ju igav. SIMi aktiveerimiseks tuli helistada lühinumbril, misjärel meeldiv naishääl soravas hollandi keeles pikelt-laialt kõnekaardi kasutamist seletas...Palju infot, aga keelebarjääri tõttu polnud sest abi miskit. Otsusime targemate (st keelevaldajate) käest hiljem abi paluda. Asi lahenes aga mõni hetk hiljem ühes juba eile korra külastatud kohvikus, kus abivalmis noormees maksmise käigus korra tihkas küsida, et kust me siis ka tuleme....haarasime muidugi jutusabast kinni ja lasime tal ühe jutiga ka meie kõnekaardid ära seadistada. Selle käigus jõudis noormees "telefoni katsetamise käigus" Katsi telefoniga ka enda numbrile vastamata kõne teha. Töötas küll! Puänt järgnes tunnike hiljem, kui Katsi telefon helises ja teises otsas uuris hääl (mis kuulus nimetatud noormehele), et kes see siuke talle võõralt numbrilt helistab. Koomik! Igatahes kui kohalikega kontaktide loomise egiidi all peaks sinna kohvikusse veel sisse põikama. Esimene võimalus avaneb ilmselt homme hommikul...kuna minu teadmist mööda kõnekaardile laetud €15 polnud õhtuks pärast 2 kõnet ja 2 sõnumit miskit järel (st enam välja helistada ei saanud vaid sain jälle "suhelda"hollandikeelse operaatoritädiga), siis oleks asja selgitamise käigus jälle keeleteadjat inimest vaja.

Kui aga asi korda saab, siis järgneva aasta jooksul saab mind tabada numbrilt:
+316 44 401 407

Rattast ka....olles eelnevalt välja otsinud 5-6 kasutatud rataste poodide aadressi, asusime kaubandusvõrku sõeluma. Endal kindel plaan, et üle € 100 kindlasti maksta ei taha, pigem tublisti alla selle. Poodides aga selgus, et rattaid on küll, kui aga tahta sellist, mis ikka kogu järgneva aasta ühes tükis ja sõidetav püsib, siis tuleks ikka kukrut umbes 100-150 raha ulatuses tühjendada. Viimaks leidsime aga ühe armsa (kanali kaldal, loomulikult) asetseva rattapoe, mille omanik esmakohtumisel haiglasse oma venda vaatama kiirustas, aga lubas hiljem poe jälle lahti teha. Olimegi hiljem uuesti platsis.Omanik uuris, kust me päris oleme, riigi nime kuuldes meenutas Estonia hukku ja avaldas muret, et ega eestased ju väga rikkad ole (olime enne rõhutanud et tahame second-hand ja odavat ratast). Otsis siis välja kõige odavama sõidukorras ratta - €95. Ratas ise vana, aga jubinad alates ketist, sadulast ja tulest pidid uued olema. Sõiduproov - ratas jookseb hästi, mina nii hästi ei jookse - suudan küll kanalisse sõitu vältida aga parkimisel teeb gravitatsioon oma töö > kontakt maaga. Pärast mõningast arupidamist otsustame Katsiga esialgu ühise investeeringu teha - rahad pooleks. Kats saab esimese nädala rattaga liigelda, kuna tema ühikas asub linna ääres. Järgmise nädala lõpuks pidi ka teiste poodide sortiment laienema ja siis ostame Katsile uue vana ratta. Ratta juurde saime erkkollase rattaluku, mille eest omanik vaid kolmandiku hinnasildil olnud hinnast küsib. Vahva onu! Lubas veel ise aasta pärast ratta €40 tagasi osta, tegi vastava märke tšekile ka.

Mu uus kaherattaline sõber

Ja enne äraminekut tutvustas onu põgusalt oma vanade rataste kollektsiooni, mis ta poe seinu ehib. Kollektsioonis on nii ta enda vana ratas, rattaid möödunud sajandi esimesest poolest ja kõige krooniks - tulipunane Ferrari. Küll vaid mudel ja seegi möödunud sajandist, aga see polegi oluline....Oluline on hoopis omaniku jutt, mis sinna juurde käis...et ta oli juba 6-aastasena sellist mudelit naabripoisil näinud ja kangesti endalegi tahnud (poiste asi!), aga tookord jäi asi raha taha. Aastaid hiljem nähi ta analoogset mudelit messil müüdavat ja soetas selle endale viimaks. Ja nüüd see ripubki seal poe lae all aukohal, juures kiri "Unistused saavad tõeluseks."


Lähen ja unistan nüüd ka.