Asi ametlik

Täna sai uuele üürilepingule allkirjad pandud. Nüüd on mul perioodiks 1. jaan 2009- 15. juuli 2009 jälle ulualune olemas. Seekord siis mitte ühikas vaid eramajas (või õigemini on tegu kahe majaga, mis omavahel ühenduses on). Boonusena on majade vahel mõnus päikeseterrass ja veel väiksem rõdu, kus kevadel-suvel pidavat hea peesidata ja seltskondlikke katuseüritusi korraldada olema. Ootan külla!

Ja tänase päeva üllatuskirss tordil: kursavend Tartu päevilt osaleb Eesti eurolaulu finaalis :). Kes ütles, et juristid ainult paragrahve väänata oskavad!

Aga kas Sul juba jõulutunne on?

Sõbrad,
Tahan ära märkida ühe äraütlemata hea algatuse. Nimeks "Jah jõulutundele!" Seega, kinkigem vähem tühja-tähja ja muidu pahna ja panustagem raha asemel hoopis mõtetesse ja häädesse emotsioonidesse.

Täpsemalt ettevõtmise kohta + häid kingiideid leiab siit.

I'm sleeping with Craig...and de Burca

Jap, sessi aeg on käes! Tegelikult pole ma päris kindel, kas seda saab üldse sessiks kutsuda, kuna detesembris on mul vaid üks suur eksam (see-eest 10 ECTSi) ja jaanuaris teine.

Igal juhul oleme me kursaga kollektiivselt avastanud, et suurtes kogustes "Craig and de Burca"* manustamine põhjustab vastupandamatut unisust.... Teen ettepaneku, et selline kõrvalnähte puudutav informatsioon tuleks kõigis ELi ametlikes keeltes (elagu eurotõlkijad!) õpiku kasutusjuhisesse lisada.

Masterpiece ise

*Võhikutele teadmiseks: Craig and de Burca on koodnimetus massiivsele EU Law õpikule. (Võrdluseks vaata ka: Saagpakk "Eesti-inglise sõnaraamat").

Winetasting

Meie kursale meeldib vaheldusrikkus - seega vahelduvad underground techno-peod (vaata eelmist postitust) wine'n'cheese õhtutega.

Neljapäeval oli siis taas veiniõhtu. Kui me tavaliselt kolime oma juustu-veiniga Mailyse juurde, siis seekord oli perekond Fisher st Mykka ja Chris asja ikka tõsiselt kätte võtnud. Ajendiks meie eelmise koosviibimise ajal tehtud kurb tõdemus, et veini joomist seltskonnas naudime me küll, aga veinidest endist me ikka suurt ei jaga....Ja säärane häbiväärne olukord vajas kiiremas korras parandamist!

Igatahes suhtusid võõrustajad ettevõtmisesse täie tõsidusega - laual oli reas 6 pudelit erinevate valgete veinidega, klaasid, kauss mekkimisest ülejäänud veini äravalamiseks ja arvamislehed (!). Nii me siis lasime veinidel järgemööda hea maitsta, püüdes samas ära arvata, milline veinidest maitseb "grassy, with a hint of lemon and lime" ja milline "dried roses and lychees". Järgnegu siinkohal aus ülestunnistus, et minu äraarvamisprotesent jäi kaugelt alla 50%! Samas oli mul vabandus omast käest võtta - eelmise nädala külmetuse ja nohu tõttu oli mu lõhna- ja maitsemeele tegevus tugevalt häiritud!

Ja ma ei suutnud oma lapselikku rõõmu varjata, kui magustoiduks ilmus lauale ei miski muu kui kirju koer! Mäletate ju küll seda lapsepõlvemagustoitu küpsise-marmelaaditükkide ja kakao-šokolaadimassiga. Maiuse orgunnimise eest vastutavaks isikuks oli ei keegi muu kui läti neiu Daina.* Paldies selle eest!

Violetta (Rumeenia), Catherine ja Jacinta (USA) ja Miguel (Portugal)

Veini ootuses. Taustal Chris (USA) ja Johanna (Prantsusmaa)

Veinileeeee! Mykka (USA)

* Miskipärast arvavad lätlased, et kirju koer on algupäraselt hoopis läti magustoit....Vaesed kuuevarbalised, kust küll kõik nende säärased valearusaamad alguse saavad?

Tagantjärgi meenutusi...

Vahepeal oli külas sõber Laiskus ja blogitäiendamine mõnevõrra unaruses. Oleks siiski äraütlemata kahetsusväärne, kui sissekanne Tadzio Underground Party kohta hoopistükkis tegemata jääks...teeme siis tagantjärgi! Pealegi ei oleks Holland ju Holland kui siinveedetud aasta jooksul vähemalt korra sellisele üritusele ei satu...

Alustagem algusest. Tadzio on mu hollandi-poola verd kursavend. (Kui ma ta tegelikku päritolu ei teaks, võiksin mürki võtta, et tegu on soomlasega - heledad juuksed, kõnemaneer ja aktsent...Katrin panustanuks ka sellele variandile). Tadzio elab raudteejaama vastas vanas enamjaolt hüljatud kontorihoones. Mismõttes enamjaolt hüljatud? Nohh... maja enam büroohoonena ei kasutata, samas, vältimaks et majja ei sigineks soovimatut asotsiaalset kontingenti ja squattijaid (ing k squatters), siis üüritakse piiratud hulk ruume võileivahinna eest soovijatele välja. Mingit luksust sealt otsida ei tasu, aga samas 3-toalise "korteri" eest kesklinnas 150 raha makstes pole põhjust ka vigiseda. Pealegi on majal päratusuur keldriosa, mis Tadzio ja paari tema majanaabri arvates otsekui pidudeks loodud on. Mõeldud-tehtud - ruumid dekoreeriti, kohale otsiti DJ ja 45 kasti õlut + kotitäis pulgakomme (hmm...oli jah huvitav kooslus) ja pidu võis alata. 10 raha eest, mille igaüks kohaletulnuist peofondi panustas, võis muusikat, seltskonda ja jooke manustada igaüks niipalju kui ise soovis. Rahvast oli kohal igat masti, kuna kõik majaelanikud kutsusid oma sõpru ja need omakorda oma sõpru-tuttavaid jne. Ja pidu kestis varajaste hommikutundideni. Kui meie "juba" poole nelja paiku hommikul lahkusime, siis pärast oli kuulda, et väsimatumad jätkasid kuni vähemalt kella 9ni hommikul...

Õlu ja pulgakommid: Kats, Daina ja ma
Ma, Indulis, Kats ja jacinta. Taustaks seinamaalingud.

P.S. Fotode eest lähevad seekordsed tänusõnad Katrinile. Dank u wel!

Hyvää itsenäisyyspäivää!

Tõsi-tõsi, täna on põhjanaabritel-hõimuvendadel sünnipäev. Ja ju mulle sellest Soomes elatud aastast on ikka miskit külge jäänud....Kui oleks, sööks täna soome terviseks tüki leipäjuustoa ja peale määriks lakkahilloa. Ja käiks saunas. Võib olla võtaks isegi pitsi Koskenkorva viina. Nii solidaarsuse ja kaastunde pärast....teadagi miks...kuna peagi ei või soomlased enam seda kaubamärgiks kujunenud jooki viinaks kutsuda, vaid peavad kasutama terminit "vodka". Küsite miks? Sest kellelgi tekkis sügavates, pimedates eurokoridorides selline mõte. Säh siis...

Leipäjuusto ja lakkahillo :)

Kodujaht on lõppenud....

Sain, mis tahtsin! Majakene mere....eem, ei siiski mitte....hoopis kanali ääres. (Oleme ju siiski Hollandis!)
Saan peagi sõlmitava üürilepingu alusel 25 m2 piiritletud ala st toa otseseks valdajaks. Majakaaslasi peale minu kokku 6, üks neist mu kursaõde. Mulle sobib! :) Detsembri lõpus pakin ühikas oma 7 asja ja kolin. Jälle!

Umbes säherdune vaade hakkab uuel kodutänaval/-kanalil avanema

Kodujaht on alanud...

...või õigemini algas juba tiba enam kui nädalapäevad tagasi. Igal juhul olen otsustanud, et selle toa eest 550 raha kuus välja käia, eriti kui kõik samas piirkonnas paiknevad muud eluasemed maksavad suurusjärgus 200 raha vähem, on liig, mis liig. Pahaaimamatuid ja kohalikke olusid mitte tundvaid välistudengeid oskavad nad siin tõesti nöörida!

Mõeldud-tehtud, regasin ennast Kamernet.enn-ell kodukal ja hakkasin ahvatlevaid pakkumisi ootama. Ja tubade ringlus paistab sel aastaajal tõepoolest päris hää olevat - iga päev potsatab mailboxi 3-4 pakkumist. Edasi käib selektsioon nii: kui on meelepärane urgas (arvestades hinda, asukohta ja potentsiaalseid korterikaaslasi), siis reageerin sellele koduka vahendusel. Kui läheb õnneks, reageeritakse vastu ja kutsutakse ehk tubagi vaatama. Seega toimub esimene selektsioon juba selle põhjal, kui hästi sa ennast profiilitutvustuses promoda oskasid. Etapp 2: kui kutsutakse, lähen ise kohale uberikku kaema, kuna oma silm on kunn. Nende oma-silmaga-kaejate hulgast teeb omanik/üürnik oma valiku. Võitjat pärjatakse (all)üürilepinguga.

Senini olen umbes 7-8 kuulutusele reageerinud ja kahte on oma silmaga vaatama kutsutud. Esimest möödunud nädalal, teist eile. Mõlemad oleksid elatavad ja valituks osutumise korral haaraksin sellest kinni. Esimese variandi kasuks räägib veel tõsiasi, et sellel majal on eraldi suur rõdu/terrass, ühes magamistoas suur mullivann ja teises kamin. Not bad, hey... Seega kruvime pinget...Mõlemad senised elanikud lubasid tänaseks valiku langetada. Pöidlad pihku!

Juhul kui õnneks ei lähe, siis ralli jätkub. Loodetavasti asi räpaseks ei lähe ja konkurente elimineerima ei pea...:P (Olgu siinkohal märgitud, et Kats otsib ka elamist ja kuna meie nõudmised/soovid on samad, siis pole ülla, kui samadele kohtadele kandideerime. Eile näiteks käisime umbes 3-tunnise vahega mõlemad sama tuba kaemas :)). Asjale lisab reality-showlikku vürtsi tõik, et eile sain Housing Office'lt kirja, et "sorry, kahjuks me ei saa su senist üürilepingut ühikas pikendada." Kui asi lootusetuks muutub, hakkan paadialuseks....neid viimaseid siin ju jagub!

Starring prof Lawson

See mees väärib eraldi postitust.
Prof Lawson on on kohalik inimõiguste guru, kes on varasemalt Strasbourgi kohtus töötanud ja kes nüüd Leidenis professoriametit peab. Ühtlasi oli ta meie "klassiekskursiooni" eestvedajaks-tagantutsitajaks-järelvalvajaks. Kuulub igati ärateenitult mu läbi aegade lemmikõppejõudude kategooriasse.

Prof. Lawson. Siis kui meid iga kohtumise eel ja järel nagu lambukesi kokku loeti.

Bürokraatiamaastiku kõrgemad tipud nähtud!

Nüüd on Euroopa bürokraatiamaastiku keskmele igatahes tiir peale tehtud! 5 päevaga. Marsruudil Leiden-Strasbourg-Luxembourg-Brüsssel-Leiden. Nägemist-tegevust jätkus küllaga. Lausa nii küllaga, et nappe unetunde tegi nii mõnigi tasa (allakirjutanu kaasaarvatud) näiteks Euroopa Ühenduste Kohtu istungi või Euroopa Komisjoni jms presentatsioonide ajal. Üldiselt pidasime me endid siiski viisakalt üleval.

Tripist pildikeeles:

Strasbourgi saabusime pimedas. Ja kuna järgmise päeva st valge aja veetsime suures osas erinevates institutsioonides, siis väga palju linna uudistamiseks aega ei jäänud. Meelde jäävad siiski Strasbourgi katedraal, La Petite France ja restoranis mekitud kohalik roog nimega Tart Flambe'.

Reisi ametlik osa algas aga hoopis kusagilt mujalt kui Euroopa inegratsiooni tipp-saavutustelt. Esimeseks peatuspunktiks oli Strasbourgi lähedal asuv Natzweiler-Struthofi koonduslaager, mis tegutses aastatel 1941-1944 ning kus hoiti kokku ligi 52 000 inimest (nende hulgas ka ligi 400 eestlast). Veider ja samas ängistav oli mõelda, mida see sama paik sajandi jooksul näinud on, olles 20. sajandi alguses tuntud suusakuurort, siis koonduslaager ja nüüd muuseum, kus päevas sadu turiste piinamiskonge ja gaasikambreid uudistamas käib. Eriti õõvastavalt mõjus hoone, mida 40ndatel kasutati gaasikambrina ning milles nüüd tegutseb restoran.

Kõige jäledamalt inimõigustel trampimiselt suundusime Euroopa inimõiguste kaitsmise keskusesse - Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Võõrustajaks Hollandi kohtunik Judge Myjer.

Päeva lõpuks Euroopa Nõukogu, mis jäi meelde oma seitsmekümnendate õhustiku ja tühjade koridoride/kabinettidega. Sama tühjus valitses ka EIÕK-s. Jäi mulje nagu keegi ei töötaks. Või kui töötas, siis ainult need vaesed registreerija/arhivaarid kusagil keldrikorrusel tolmuste riiulite vahel. Pole siis ime, et nad oma töömahu sisse upuvad! :P

Euroopa Parlament. Väljast.

Ja seestpoolt.
Päeva meelelahutusliku poole eest hoolitses EP-d tutvustanud ametnik, kelle entusiasm ja kõnemaneer meid kõiki jäägitult kaasa haarasid. Märksõnadeks: perfect circle, symbol, perfect number, challenges.

Järgmisel päeval harjutas Kats Luxembourgis Euroopa Ühenduste Kohtus kurjaks kohtunikuks olemist. Tuli välja küll! Kohtus läks nibin-nabin nihu - algselt oleksime pidanud kuulama Commission v Poland kohtuasja, kus oleks olnud "starring Uno Lõhmus", aga raibik!, prof Lawson oli välja nuhkinud, et samal ajal toimub istung miskises Hollandi riigiabi puudutavas keissis ja nii ta meid osavalt sinna tüüriski. Lätlastel oli muidugi topeltlõbu - vähe sellest, et me, eestlased, oma emakeelsest meelelahutusest ilma jäime, oli Hollandi-keissil sünkroontõlge Läti keelde. Sel päeval taevaisa igatahes eestlane ei olnud. Aga olgu pealegi, olgu siis kuuevarbalistel ka üks hea päev.

Ega Luxembourgi ennast ei olnudki väga mahti näha, kuna saabusime, nagu kombeks, pimedas, ja järgmise päeva veetsime kohtus. Kogu see euro-linnaosa jättis aga veidra mulje. Justkui "universe in universe". Natuke sellise nõuka-aegse mikrorajooni mulje, kus kõik on hästi kompaktselt kokku ehitatud, et inimene ei peaks ideaalis oma esmaste vajaduste rahuldamiseks sealt kordagi väljuma. Pealegi oli arhitektuur kole. Betoonkamakad. Eriti tõlkijate "kaksiktornid".

ELi Ministrite Nõukogu hoone Brüsselis. Ja hiigelsuur europall fuajees. :) Kuulsime pikka presentatsiooni komisjonide-komiteede-töögruppide hierarhiast ja omavahelisest suhestumisest/suhtlemisest. Töö substants jäi mõneti hoomamatuks.

Brüssel oli kuidagi kahepalgeline. "Raekoja plats" oli tõsiselt kaunis, eriti pimedas ja tuledes. Seevastu muu kesklinn ja euro-insitutsioonide osa jättis kaootilise mulje. Mitte, et igal iseseisval hoonel midagi eriti häda oleks olnud, aga tervikuna see miskipärast ei klappinud.

Euroopa Komisjon. Saime kasulikke näpunäiteid kuidas oma teenistujate konkursi edusanšše tõsta 1%-lt 1,5%-le. Sõime lõunat ka. Aitäh Euoopa maksumaksjatele, kes seda igapäevast leivapalukest tugevalt subsideerivad!


Installatsioon "Kuhu kiikad, Euroopa Liit?". Iiri tüüp vaatab ainsana teise suunda (vihje: Lissaboni leping).

Lähen tulevast tööpõldu kaema...

Homme algab kauaoodatud ja -promotud "klassiekskursioon." Kuupäevadel 9.-14. november tiirutame me mööda Prantsusmaad, Belgiat ja Luxemburgi ning põikame sisse erinevatesse ELi ja Euroopa Nõukogu intitutsioonidesse. Kuna tripi eestvedajal, prof. Lawsonil tundub mitmel pool käpp sees olevat, siis saame ehk sisse ka kohtadesse, kuhu muidu-tudengeid ei lasta + boonusena õnnestub ehk sebida mõni tasuta lõuna ja/või õhtusöök. Lisaväärtuse annab muidug piiiikkkk bussisõit Leidenist Strasbourgi homme hommikul. Ehh...meenuvad vanad head alg-ja põhikooli klassiekskursiooni ajad, kus juba linnapiiril esimesed kaasatoodud krõpsupakid lahti tehti ja giidi jutule vähimatki tähelepanu ei pööratud. Homme siis taas....Tagumine pingirida on meie!!! :P

Wine'n'cheese

Leidsime kursarahvaga, et oleme piisavalt oma aega õppimisse panustanud ja seega on paras aeg üks õhtu vabaks võtta ning nautida veini, juustu ja hääd seltskonda. Mõeldud-tehtud. Pärast kolmapäevast loengut ja RIO-tripi* infotundi hankisime vajaliku kraami ja kolisime Mailyse poole. Õhtupoolik oli väga rahvusvaheline ja päädis võõrkeelte õppimisega. Kas teie juba teate kuidas on "pain in the ass" bulgaaria keeles? :)

Jacinta (USA), Chris (USA), Johanna (French/Dutch)

Mailys (Belgia), Daina (Läti)

Daina, Jacinta ja Mykka (USA) - et varem lahkumiseks luba saada, pidi Jacinta käesurumisvõistluses Mykka alistama

*RIO-trip on meie nädalapikkune "klassiekskursioon" mööda ELi institutsioone ja urkaid.

Ei saa me läbi Lätita aka Siilike, kas sa moosi tõid?!

Nagu juba varem mainitud, on välismaal olles ka lätlane peaaegu sugulane. Siin on selliseid "sugulasi" kohe hulgi...Igatahes nimetan ma möödunud nädala "Nädala Tegija" tiitlile just Lätlase (see ühisnimetaja hõlmaku kõiki kolme lätlast, kellega mul siin rõõm tutvuda on olnud). Tiitli andmise põhjendus ka:

• Daina, mu kursaõde, korraldas möödunud nädalal valitud seltskonnale "Latvian dinneri". Menüüsse kuulusid tatrapuder ja pubert (see mannast valmistet magustoit). Tatar ja manna sai ekstra hangitud Haagis asuvast vene poest. Oh seda rõõmu minu silmis ja teatavat ettevaatlikkust toidu kühveldamisel Suriname neiu poolt. :P
• Paar päeva hiljem istusime Daina ja Zanega (teine läti neiu, kes juhtumisi samas ühikas otse üle vahekoridori elab) viimase ühikatoas ja sõime leivasuppi. Väga hää ja kodune mekkis. Magustoiduks vaatasime sojuz-multfilmi "Siilike udus", läti keeles! Jõudsime järeldusele, et kes iganes selle surematu teose süžee välja mõtles, oli ilmselt mõne kangema kraami mõju all.
  

Pole sel Inglismaa ilmal häda midagi...

Vahepeal veetsin vaimu värskendamiseks nädalakese põhjanaabrite juures Inglismaal. Ajutiseks baasiks oli eht-iglismaalik ridaelamuboks Cambridges ning ringi sai tiirutatud peamiselt Cambridges, selle lähiümbruses ja Londonis. Nädala märksõnadeks olid: pubid, Cambridge University, pubid, valepidi liiklus ja mina rattaga, pubid, pühapäevahommikune anglikaani jumalateenistus St Pauli katedraalis Londonis, pubid, "meet the family"...ja loomulikult - pubid.

Nädalaga sai selgeks, et:

1. Pole sellel kohalikult toidul ja ilmal viga midagi. Enamiku ajast paistis päike (välja arvatud muidugi siis, kui me Londonis olime - siis ju lihtalt pidi sadama) ja traditsiooniline "Sunday roast with Yorkshire pudding" pühapäeva lõunal maitses hää.
2. Mis puutub alkohoolsete jookide manustamisse, siis seda võtavad nad tõepoolest tõsiselt. Nagu ikka, on alkol ka oma kõrvalnähud. Cambridge tänavatel avaldus see "inglise tuhkatriinudena" (loe: selgelt ebaadevaatses olekus neiud, kes olid kogu selle tralli keskel suutnud hüljata nii oma kingad kui pahatihti ma mitmed riideesemed (ma siiski oletan, et neil oli algselt enam seljas)).

Peatuspaik

Tagaaed koos pisikese peenramaaga


Kellaviietee õunapuuaias


National Gallery Londonis

Öine London

King's College Cambridge

Eelmise jätkuks...

...viite eelmisest postisuses toodud lingile leidsin tänase päeva jooksul veel kolmest blogist.
Vahel polegi inimestele päeva helgemaks muutmiseks muud vaja kui killukest kelmikat politseipoeesiat. :)

Tänase päeva päikesekiire....

...leiab siit
Made my day. :)

Enne töö, pärast lõbu

Möödunud nädal oli mitmekesine. Esiteks möödus pool nädalast esimeseks eksamiks õppides. Aineks European Human Rights Protection. Kuna eksam oli kinniste materjalidega, siis tuli ajukurdudesse jäädvustada oma 40+ Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit koos faktiliste asjaolude ja kohtu mõttekäikudega. Polnudki võimatu. Sotsiaalantropoloogilise uurimuse käigus oli aga omamoodi huvitav jälgida, kuidas kursakaaslased siinse stuudiumi esimese eksami eel rohkem või vähem närvis olid. Nii mõnelegi oli see üle mitme aasta taas esimene kord koolipingis hindele eksamit sooritada. Eksam ise oli kolm tundi pikk, millest kogu 180 minutit nii mul kui ka enamikul teistel kirjutamisele kulus. Oleks aega enam olnud (ja poleks mu vasak ranne väljakannatamatult krampi tõmmanud), oleks võinud veel pikalt kribada. Sisuliselt aga midagi võimatut ei olnud - mõned essee-küsimused ja piiikkkk kaasus. Ülesehituselt meenutas Helsingis tehtud Jan Klabbersi eksameid. Aga eks siis tulemuste peale ole näha, mismoodi siin see hindamine käib...

Kolmetunnisele ajupingutusele järgnes Soome delegatsiooni külaskäik. Väisamisega austasid Leidenit (ja mind) Arno ja estofiilist "pea-aegu Soome suursaadik Eestis" Olli. Nende meeste omapärane huumoritaju on ületamatu. Ja naer oli enam kui terviseks. Boonusena pakkusid nad küüti lennujaama, kust ma samal õhtul Londoni poole startisin.

Eestimaa suured sõbrad - Olli ja Arno

Kukuu...

Uks

Mul on teema ustega. Nad on minu jaoks kuidagi sümboolse tähendusega....kõik need (esma)tulekud ja (viimased)minekud, lävepakkudest üle hüppamised ja komistamised. Ja mulle meeldib, kui ustel on isikupära. Leidenis leidsin ma ühe oma senistest lemmikutest juba esimestel päevadel. Kuna see on nii vinge uks, siis leian, et see väärib lausa eraldi postitust.

Sellise uksega koju oleks rõõm tulla. :)

Sügis Hollandi moodi

Sügis tuli, nagu ikka, ootamatult....aga on see-eest kaunis ja kuldne olnud (kui mõned hallid päevad ja aeg-ajalt ootamatult üllatavad vihmasajud välja arvata).

Park Pieterskerki juures

Sahiseb hästi! :)

Lazy Sunday afternoon

Päikeseloojang rekoja kohal

Harjumuspärane vaikse kõrvaltänava vaikelu "Kaks kassi ja ratas"

Helsingi heietused

Vahepeal on blogi varjusurmas olnud....üht-teist on vahepeal toimunud küll, aga pole jõudnud üles tähendada....Püüan end nüüd rehabiliteerida.

Ühel kuldsel pühapäeval leidis Leidenis aset mini Erasmus-reunion ehk rõõmus taaskohtumine. Kohtujateks olid seekord Moema, Jana (korterikaaslane Helsingi-päevilt) ja ma. Moema elab nagunii ainult poole tunni rongisõidu kaugusel. Jana oli aga oma Haagis õppivat noormeest külastamas.

Äraütlemata hää oli jälle kokku saada ja naerda-heietada-mõtiskleda...Mind teeb rõõmsaks see, et kogu selles aastate jooksul kogetud uute paikade-kogemuste-inimeste virrvarris on mõned püsivad pidepunktid. Nagu need sõbrad, kellega pärast pooleteiseaastast mittenägemist kokku saades polekski nagu vahepeal aega mööda läinud. Ja kuidas mõned ühiselt kogetud hetked jätkuvalt nii-nii eredalt meeles on, et silmi sulgedes on pea-aegu võimalik neisse hetkedesse tagasi minna.

Jana, ma, Moema

Mäletad, kuidas me hispaanlastele ära tegime?

2. ja 3. oktoober on Leidenis pidupäevad. Ja seda pidutsemist võtavad nad siin tõesti tõsiselt. Põhjus? Mõned aastad tagasi, nii umbes 1574. aastal õnnestus leidenlastel linna piiranud hispaanlased taganema sundida. (Kõiketeadva Wikipedia andmetel kasutasid nad selleks nii hollanlaslikku nippi - lõhkusid lähedalasuvad tammid, nii et hispaanlaste laagrid puha vee alla jäid). Igatahes piisab sellest võidust tänaseni, et hollandlaste eneseusku/-hinnangut paitada ja pidutsemiseks põhjust anda.

Ettevalmistused tähtsaks nädalalõpuks algasid juba esmaspäeval, kui esimesi raudteejaama lähedal asuvaid tänavaid autoliikluseks sulgema hakati, et töömehed saaksid rahus lõbustuspargi atraktsioone kokku keevitada (midagi Tivoli Tuuri sarnast). Teisipäeval hakkasid kodu ja kooli lähedal asuvad kohvikud oma välisterrassidele katuseid peale "ehitama" st enamasti tähendas see kitsamatel tänavatel lihtsalt seda, et tõmmati palakas (soovitavalt oranži) kilet risti majade vahele. Kaunistuseks mõned õhupallid ja värvilised tulukesed ja koht on piduliste tulekuks valmis!

Vaade koduaknast: Hooglandse Kerki ümbrus oli üks peamisi pidupaiku

Samuti vaade koduaknast. Tiba vähematraktiivne. Idee ju iseenesest hea, aga olegm ausad, öö edenedes tundus paljudele mehepoegadele laia kaarega kanalisse soristamine hoopis loomingulisema lähenemisena.

Eile õhtupoolikul hakkasid mu ühika aknast sisse kostma esimesed umptsa-umptsa helid. Helile järgnes puhkpilliorkester, mis mu akna alt läbi marssis. Mõne aja pärast järgmine. Ja järgmine. Nii 5-6 tükki umbes 15-minutiliste vahedega. Ja siis hakkas igale poole ümbruskonda üles pandud lavadelt kostma ehedaid Hollandi šlaagreid. Siis ei jäänud mul ka enam midagi üle - tuli vooluga kaasa minna ja ennast välja vedada.

Kogu linn kesklinnast raudteejaamani oli üks suur pidu. Iga mõnekümne meetri tagant mõni suurem või väiksem lava. Muusikavalikut erinevatele maitsetele (siiski-siiski, eelistatumad olid kohaliku Raadio Elmari sihtgruppi kuuluvad inimesed). Ja loomulikult inimmassid, millest läbimurdmine kohati võimatu missioonina tundus. See, et vahepeal vihma ladistas ja äikest lõi, ei häirinud küll kedagi. Ja siis mõned tunnid und ja hommikul läks uuesti lahti. Ärkasin igatahes kõrvu kostvate orkestrihelide ja šlaagrite saatel.

Vaade varjendi sisemusest

Diskens kanali ääres ja peal

Ma ja Daina (Läti)

Kohalikud isetegevuslased taidluskavaga
Hooglandse Kerki esine