Eduraport

Mida külvad seda lõikad....

• Üleeile käisin pangas järel oma tutt-uuel tšekiraamatul. Korraliku inimesena palusin ennast ka pangas juhendada, et kuidas selle udupaberi-märkmeblokilaadse tootega ümber käia. Selgus, et raamatu eesotsas on 3 lehekülge selleks, kui keegi mulle raha tahab anda (remise de cheques) ja edasi umbes 30 lehekülge selleks, kui mina kellelegi raha annan. Sissetulekud ja väljaminekud tasakaalu! Liiatigi pidavat tšeki saajal olema aastake aega, et see rahaks teha. Tõesti tõhus viis oma kontoliikumisi kontrollida.... Internetipanka ei ole ma veel igatahes julgenud sisse logida :)

Check it out - otsin inimesi kellega tšekke vahetada! 

• Olles kolleegidega rääkinud ja saanud vastava juhise ka Nõukogus toimuvatelt tantsukursustelt, näib, et Prantsusmaal on mingilgi organiseeritumal moel spordiga tegelemiseks vaja tõendit, et su tervis seda ikka teha lubab. Selgus ka, et seda on võimalik saada töö juures asuvast arstikabinetist. Saanud esialgsest uskmatusest üle (tõesti, ka kord nädalas toimuvaks salsatunniks on paberit vaja), tuli asuda tegudele. Salsatantsu tervisetõendi "lunastasin" ma endale, sooritades arstitädi kabinetis 30 kükki. Igaks juhuks ei hakanud uurima, kas prääksuga või et mitu kükki oleks vaja teha, kui ma sooviksin näiteks maratoni joosta. Minu palve, et äkki saaks mulle neid tervisetõendeid tšekiraamatu kujul väljastada (vt ülemine joonis) - noh, et siis oleks kohe käepärast võtta, kui mõne muu spordi tuhin peale tuleb -  põlgas tohter ära. 

Tõend tantsimaks SALSAt (just suurte tähteteda, et kahe silma vahele ei jääks!)  Kangesti tekib tahtmine väljendada tõelist mässumeelsust ja visata sekka mõne labajala või reinlenderi.

• Ühtlasi olen käinud ära esimeses salsatunnis (enne tervisetõendit!) ja prantsuse keeles (pärast tervisetõendit!). Elu edeneb...

Kokkusattumused!

Soetasin möödunud nädalavahetusel endale pärast mõningaid otsinguid jalgratta. Arvestades mu tavapäraseid liikumisharjumusi ja -eelistusi, on see minu jaoks kohalikku ellu sisseelamise oluline eeltingimus. Oodates, kuniks ratast poes valmis seatakse, sattusin sisse astuma ühte kunstigalerisse. Seal tervitas leti taga seisev neiu mind kohe inglise keeles, selgitades, et ta on ka ise välkar ja tunneb "meiesugused" juba kaugelt ära. Tõsi ta on, ega ma just liiga kohalik välja ei näe. Kuuldes aga, et ma olen Eestist, kõlas üle poe kodune "Tere tulemast!". Esmasest jahmatusest üle saades ja tausta uurides selgus, et Vicky on kreeklane, kes  - olles varasemas elus olnud jurist - õpib nüüd Strasbourgi ülikoolis põhjamaade keeli, sh soome keelt. Ja selle kõrvalt on ka natuke viroa meelde jäänud. Edasi jutlesimegi natuke hoopis soome keeles, seejuures tema oluliselt soravamalt kui mina.  Küsisin vestluse lõpuks temalt veel soovitusi kohalike toredate restoranide ja baaride osas. Igatahes tulin galeriist ära tundega, et see oli üks neist toredatest kokkusattumustest, millega sind välismaal elades ikka aeg-ajalt õnnistatakse. Eile, s.t reedel rääkisin sellest veel kodus Dainalegi, et näe, ma kohtusin huupi sellise toreda inimesega, kellega kohe tundus, et klappis. 

Täna, s.t laupäeval kutsus Daina mind kaasa sõpradega-kolleegidega peetavale brunchile (eesti keeli lõmmik? hõuna?). Mõeldud-tehtud! Pealegi ei kavatse ma praegu maha magada ühtegi võimalust uute inimestega kohtumiseks. Päris muhe oli aga üllatus, kui selgus, et üheks neist sõpradest on ka täpselt nädal tagasi galeriis kohatud Vicky. Rõõmus üllatus missugune! Selgus, et Daina ei olnud eile ka ära ühendanud, et minu jutt juhuslikult kohatud soome keele kõnelejast käis tegelikult ta enda sõbra kohta.

Oi, mulle meeldivad sellised kokkusattumused!

Back on bike! - Fototõestus jalgrattast.

Sisse elamine

Tegelikult ei kolinud ma ju siis sellepärast, et tšekiraamatut saada. Tšekiraamat on lihtsalt (osalt naljakas, osalt tüütu) kõrvalnäht. Tulin ju hoopis tööle. Ja seda töösse sulandumist olen ma saanud nüüd oma kahe nädala jagu harjutada.

Juriste on siin majas korruste jagu, enamasti grupeerutakse riikide kaupa. Töö iseloon on juba selline, et tegeldakse oma riigist laekuvate kaebustega. Suuremate riikide puhul moodustavad ühe riigi juristid terve osakonna või jagub neid lausa mitme osakonna peale. Eestlasi on siin aga jao pärast ja oma osakonda me moodustada ei saaks. Eesti rakuke moodustab ühe osakonna ühes makedoonlaste, horvaatide ja aserbaidžaanidega. Sellel, kuidas selline kogum kokku sai, on minu arusaamist mööda mingi ajaloolisem seos sellega, kuidas kohtunikud kunagi sektsioonidesse jagatud olid ja nüüd on see jaotus lihtsalt kuidagi jäänud. Mingit geograafilis-keelelis-kultuurilist mustrit siit vast otsida ei tasu. 

Igal juhul on mul nüüd juba oma osakonna näol umbes paarkümmend uut kolleegi. Lisaks veel koridori peal olevad teiste riikide juristid (nt minu vastastoas olevad albaanlased või kõrvaltoas olev bosnia neiu, kes tegelikult administratiivselt meie osakonda ei kuulu, aga kelle kabinetid minuga kuidagi kõrvu on. Mine-sa-võta-siis-kinni!). Igal juhul on uute nimede ja nägude pealevool kahe nädala jooksul olnud niivõrd hoogne (ja mul on selle meeldejätmisega üldiselt kehvad lood), et olen siirast rõõmu tundnud Intraneti who's who lehest. Seal on kõigi töötajate profiilid koos fotodega. Minusuguse mälunihestusega jälitaja jaoks bingo! Lisaks on kõigi inimeste nimed kenasti väljakirjutatult nende tubade uste kõrval välja pandud. Nii ma siis uitan piki (ja need on tõesti pikad!) koridore ja kõõritan kordamööda vasakule ja paremale, et enda lähinaabrite toad ja nimed meelde jätta. Kui ikka ei ole väga aseri või albaania nimedega harjunud, siis on paras tegu meeles pidada 1) nime 2) mis riigist keegi pärit on (noh, et ei saa kohe öelda, et Khagani on ju tüüpiline aseri nimi, a la nagu nende Mihkel või Jüri; lihtsalt ei ole seda tunnetust). Samas tundub meelespidamine oluline - ei taha ju kogemata bosnialaselt pärida, et kuidas ka Serbias elu on või aserilt uuemaid albaania uudiseid küsida. 

Üldiselt tunduvad inimesed aga toredad ja sõbralikud ja oma tööst huvitatud. Ja see ongi oluline.  Elulise kõrvalnoodina (Sten, pane tähele!)  - olen vist leidnud kolleegi, kellega võivad vaated tõhusa töökiusu osas kattuda. Loodan, et esmatunnetus peab paika! :)

Piiikad töökoridorid. Minu kamber asub parempoolses tiivas. Saan üle hoovi teise tiiva inimestele nägusid teha.

Avaramad vaated avanevad neile, kelle tuba maja välisküljel on.

P.S. Töökõrval jääb õnneks ka aega söömiseks. Kohaliku toidukultuuri osaks on näiteks hapukapsapitsa-laadne toode. Bon appetit!

P.P.S. Tšekiraamat on tellitud. Pinge kasvab, käed värisevad! Nädala pärast peaks kätte saama! Ja siis alles läheb välja kirjutamiseks! (alternatiivne plaan: saab äkki teistega vahetada tšekiraamatust rebitud vesipilte ja udukaid, nagu vanadel headel 90ndatel).

Ah et see tšekiraamat...

Paar päeva tagasi lõpetasin blogipostituse lootusrikkalt, et äkki ei lähegi tšekiraamatut vaja. (Samas natuke nagu tahaks ju ka - milline rariteetne võimalus!). Tuleb välja, et võimalus ja vajadus avaneb selleks ilmselt varem, kui ma plaaninud olin. 

Nimelt plaanitavas salsatunnis osalemise infona oli kirjas järgmine lõik:

"... the price is 60 euros for the trimester (13 classes, 4.60 euros per class), payable in advance by cheque accompanied by a medical certificate of non-cons to the practice of dance."

Samas, selle tšekiraamatu üllatuse ületas muidugi mitmekordselt see vahva nõue, et ette peab olema näidata arstitunnistus, et mu tervis ikka lubab tantsida. Just siis, kui tundus, et hakkab kogu administratiivse sisseelamisega ühele poole saama - selline tore missioon!  Niisiis: otsin vabatahtlikku arsti, kes mind piisavalt terveks tunnistaks. Füüsilisest tervisest vist esialgu piisab.

Esimesed neli päeva "tööd" (loe: meeletul kiirusel minu suunas pillutatava informatsiooni alla mattumist) selja taga. 

Eesmärk: ujuda, mitte uppuda.

Pank

Ilma kohaliku pangakontota siin läbi ei saa. Vähe sellest, et palk peab hakkama ju ühel hetkel kusagile laekuma, sai esimeste päevade jooksul selgeks see, et eelneva kohaliku pangakonto olemasolu on vajalik ka näiteks korteri üürimiseks (see, et ka otsekorraldatud makseid oleks võimalik teha ka Eesti kontolt ei tasu rääkima hakatagi - mis sa ikka tühjast tüli tõstad) ja kohaliku telefoninumbri saamiseks. Viimase puhul ei ole küll veel täpselt aru saanud, misjaoks ettemakstud kõnekaardi puhul kohalik pangakonto vajalik on, aga küllap siiski on, sest ilma selleta: 

• tuleks kõnekaardi laadimiseks kõneaja ja internetivõimalusega käia kuus välja u 40 raha
• siiski kohaliku pangakonto avamisel kulub u 4 kuud, et varasem pangakonto-vaba diil uue ja üldjoontes aktsepteerituma vastu välja vahetada

Pangakonto avamine ise.... ei pruugi minna ülearu libedalt, kui kõigi mängureegleid eelnevalt selgeks ei ole teinud:

• pangakontorisse ei saa lihtsalt sisse jalutada ja järjekorranumbrit võtta. On vaja aeg kokku leppida. Aega sai iseenesest broneerida ka panga kodukal internetis, aga olles sealsed valikulahtrid täitnud, sain ma mõne päeva pärast mittemidagiütleva meili, et väga tore ja nad hea meelega tegelevad minuga ja võtku ma ainult ühendust aja kokkuleppimiseks. Mõeldud-tehtud - esmaspäeval helistades sain aja kolmapäevaks. Paberid kaasa ja minek!
• Millegipärast on neil siin pangakonto avamiseks vaja teada, mis su sünnilinn on. Eesti passis seda kirjas ei ole. Hea, et üks siinsetest kohalikest eestlastest oli mind enne selle osas hoiatanud, et tuleb (tõlgitud) sünnitunnistus kaasa võtta. Seal on Pärnu kenasti kirjas. Nii et see linnuke oli mul kirjas.
• Üldiselt peab sul siinkandis pangakonto avamiseks olema ette näidata juba olemasolev elukohaaadress ja selle kinnituseks mõned sinu nimele tulnud elektri- või telefoniarved. Telefonis pangaga aega kokku leppides ja selgitades, et ma olen ju alles laekunud ja mul ei saagi selliseid pabereid ette näidata olla, kinnitati, et piisab ka mu töölepingust. Piisas ta jee :) Esimese hooga piisas küll ka lepingu ettenäitamisest ja töökoha aadressi ütlemisest, aga pabereid lõpuni täites selgus tõsiasi, et nad tahavad mulle ju sellele aadressile PIN koodi ja muud kraami saata ja kohtusse nad seda ikka teha ei saa. Niisiis - vaja on "kodust" aadressi ja elektriarveid. Õnneks tuli appi siinkandis töötav V., kes mulle oma aadressi ja elektriarveid "laenas". Neid paar päeva hiljem panka järele saates lugesin missiooni edukalt täidetuks. 
• Epiloog: Muidugi oli mulle täna siiski töö juurde internetipanga paroolid saadetud, mille kohtusisene postiteenistus mu lauale oli poetanud :).  

Tšekiraamat. Prantsusmaal ei saa sellest vist ikka üle ega ümber. Või noh - esiteks arvasin, et mis ma tast ikka võtan; üldiselt näeb siin ju restoranides, poodides ja turul teavitusi, et tšekiga (enam) tasuda ei saa. Tundus olevat möödaniku trend. Siis korra pangas tekkis siiski kihk - millal ma elus veel saan päris ehtsa tšekiraamatuga toimetada! (Ei saa isegi öelda, et retro vms, kuna meil ei ole Eestist seda kogemust olnud). Pangaproua veenis mind siiski ümber, et niisama ei tasu võtta, pole turvaline (mõtle kui ära kaob ja keegi lihtsalt sinu nimelt tšekke vehib kirjutada!) jms. Jäigi võtmata. Nüüd aga kuulen järjest siinsetelt kolleegidelt,  et nii mõnegi elujuhtumi puhul on tšekkide kirjutamine A ja O ja muud võimalust polegi. Jään siis ootama, kas minu elu ka selliseid juhtumeid pakub, et siis ummisjalu panka tšekiraamatut manguma tormata.