Teisipäevaõhtu veetsime Proostis. Õlu maksab seal teisipäevaõhtuti 1 euro. Seepärast siis. Samas oli see õlu ma oma hinda väärt, või vastupidi - hind oli õlut väärt. Maitse järgi otsustades oli see õlu küll veega pooleks. Ott soovitas järgmisel korral baarmanile sõbralikult vihjata, et klaas võib ka pooltäis (glass is always half-full, optimist nagu ma olen) olla, jätku ta ainult vesi juurde lisamata. Aitüma nõuande eest!
Kohal oli jälle osa tavapäraseid nägusid. Aga ka uusi. Jälle ei jõudnud kõigiga suhelda. Ega's midagi - tuleb neil väljasõiduistungeid veel ja veel korraldada. Seekord oli meie seltskonda hakanud sugenema ka kohalikke hole, kes meiega sama magistriprogrammi teevad, kuid keda meist enne teadmata põhjustel lahus hoiti. Igatahes said nad jälile, et meie kursa vällaritel on oma mailinglist, mille kaudu üleskutseid tehakse. Ega me kadedad ka pole. Mida rohkem, seda uhkem. Pealegi on alati kasulik kohalikke tundma saada. Kunagi ei või teada, kellel neist paat, või veel parem, paatmaja on. *
Kursakad: vasakul Mariya (Bulgaaria) ja keskel Violeta (Rumeenia)
Jacinta (USA) ja Hollandi-Poola tüüp, kelle nimi oli midagi hääldamatut (note to self: uuri välja õige hääldus ja kirjapilt)
Niels (Holland), John (Iirimaa), 1-eurone õlu ja Koen (vist?), Nielsi sõber
Õhtu kulmineerus piiiika aruteluga teemal, millised on hollandlastele ja eestlastele omased rahvuslikud tunnusjooned. Taas leidis kinnitus tõik (seekord kursavenna Nielsi suu läbi), et holed pidavat hirmus otsekohene rahvas olema. Et siis mis meelel, see keelel. Ja kuidas on lood eestlastega? Olen ikka arvanud, et meiegi ei kannata pikka heietamist ja mulli ajamist. Nii ütlesingi. Aga eks see, kes Eesti-Hollandi otsekohesuse-alases maavõistluses peale jääb, selgub ilmselt hiljemalt aasta lõpuks, kui olen siinse rahvaga jõudnud sügavamalt tutvust teha.
*võtsin selle aasta to-do listi ka plaani, et 1). peaks ikka vähemalt korra mööda siinseid kanaleid paadiga tiirutama (st mitte mingi ülerahvastatud turistialusega) 2). tahaks mõne paatmaja elu-olu ka seestpoolt kaeda.
Kohal oli jälle osa tavapäraseid nägusid. Aga ka uusi. Jälle ei jõudnud kõigiga suhelda. Ega's midagi - tuleb neil väljasõiduistungeid veel ja veel korraldada. Seekord oli meie seltskonda hakanud sugenema ka kohalikke hole, kes meiega sama magistriprogrammi teevad, kuid keda meist enne teadmata põhjustel lahus hoiti. Igatahes said nad jälile, et meie kursa vällaritel on oma mailinglist, mille kaudu üleskutseid tehakse. Ega me kadedad ka pole. Mida rohkem, seda uhkem. Pealegi on alati kasulik kohalikke tundma saada. Kunagi ei või teada, kellel neist paat, või veel parem, paatmaja on. *
Kursakad: vasakul Mariya (Bulgaaria) ja keskel Violeta (Rumeenia)
Jacinta (USA) ja Hollandi-Poola tüüp, kelle nimi oli midagi hääldamatut (note to self: uuri välja õige hääldus ja kirjapilt)
Niels (Holland), John (Iirimaa), 1-eurone õlu ja Koen (vist?), Nielsi sõber*võtsin selle aasta to-do listi ka plaani, et 1). peaks ikka vähemalt korra mööda siinseid kanaleid paadiga tiirutama (st mitte mingi ülerahvastatud turistialusega) 2). tahaks mõne paatmaja elu-olu ka seestpoolt kaeda.
No comments:
Post a Comment