Home sweet home ehk kuidas ma viimaks sisse kolisin

Eelmisest nädalast on veel võlgu lugu sellest, kuidas ma lõpuks endale alalise elamispinna sain. Hakkaski juba see tingel-tangel ära tüütama, et ma ligi kuu aega jutti igal teisel või kolmandal päeval all check-in lauas tädi käest pärimas käisin, et millal siis see kõrvaltoa müstifikatsioon-neiu välja ilmub, et me nagu kord ja kohus toad saaksime ära vahetada ja igal korral (julgustava?) vastuse sain, et "I haven't heard from the person yet, and nor has the university, but I shall write her an e-mail!" (fkjhshf! selleks hetkeks oli ta juba vähemalt 3 maili saatnud, millele mingit vastureaktsiooni ei järgnenud). Või siis: "You're right, I really need do something about this issue" (ärasamärgi!). Igatahes, eelmisel esmaspäeval kui ma jälle allakorrusee lonkisin, endal peas küpsemas plaan minna seejärel politseisse kadunud isikust teatama, ja uudiste järele pärisin, süttis tädi näol võidurõõmus naeratus - "Asi on korras! See neiu ei tulegi ikkagi siia õppima. Tuba on sinu." Hõissa! Igatahes leppisime maja caretakeriga kokku kohtumise kolmapäeva hommikul kl 10ks, et võtmed üle anda jms - selleks hetkeks pidin siis olema välja kolinud. Aga ega siis selline lihtlabane korraldus ei saa sujuda üllatusmomentideta... Minu kinder surprise saabus teisipäeva varahommikul, mil end just vaevu voodist välja olin ajanud, endal padjanägu peas....Ja mis ma kuulen - ukse lukku keeratakse väljastpoolt ja keegi püüab sisse tulla. (*midapaganat! kellel siis veel selle korteri võtmed on?!?*). Tulijaks oli ei keegi muu, kui allkorruse tädi. Ta miskipärast arvas, et ma olen juba ümber kolinud. Tuli enda arvates tühja tuba kaema. Leidis aga minu. Ega's midagi....tädi kohanes kiirelt ootamatute oludega ja teavitas, et nii umbes tunni pärast (!) kolib uus inimene sellesse tuppa sisse. Võtsin seda kui vihjet, et hakaku ma heaga pakkima. Fine, so be it! Igatahes teostasin selle tunni jooksul ülikärme ümberlokeerumise toast nr 50 kõrvalasuvasse sviiti nr 49.

Uus tuba oma interjööriga just üllatusi ei pakkunud....täpselt samasugune nagu eelminegi. 3 peamist silmatorkavat erisust:

• lampide katted on siniste asemel kollased
• toas on tugitooli asemel hoopis pisike diivan :)
• seinad on siingi toas suured ja valged, aga mitte nii tühjad kui eelmises toas...nimelt oli eelmine resident ilmselt tudengile kohaselt seinad postritega polsterdanud, kasutades selleks seda nätsumoodi ollust (kuidas seda õige nimega kutsutakse?). Ülimas loometuhinas oli ta aga valinud mitte valge vaid hoopis erksinise näts-olluse! Tulem: postrid lahkusid korterist koos omanikuga, seintel "ilutsevad" aga siiani asümmeetrilised sinised lärakad, suuremad ja väiksemad. Mõned päris lae all - mis imeväel ta küll sinnani ulatas? Igatahes soovitati seda vaadelda, kui abstraktset kunsti. Korralike küürimisvahendite hankimise ja koristamistuhinani kannab taies nime "Tipp jaTäpp".

Ja üks ninnatorkav erisus ka - ilmselt on eelmine elanik olnud kirglik ahelsuitsetaja, kuna tuppa sisenedes tervitab mind lävepakul läppunud sigaretihais. Tuulutamine siinpuhul ei aita, kuna see hais on jõudnud imbuda nii kardinatesse, diivanisse kui riidest lambikatetesse. Seega: kõik nõuanded suitsuhaisust vabanemiseks enam kui oodatud! Leidsin omal käel küll poest miskise sprei-asja, mis peaks just suituhaisu vastu aitama. Noohh....pigem asendas see suitsuhaisu ajutiselt veelgi hingematvama lääge odööriga.

Igatahes home improvement jätkub! Kui sellega enam-vähem rahuldavalt ühele poole saan, siis teen ühe korraliku fotodega postituse ka ja pajatan, mismoodi siin kõik Emakese Looduse säästmise huvides automatiseeritud on. :)

Ühikas, tänava poolt.

Ühikas, sisehoov. Samasse sisehoovi avaneb ka Cafe Olivieri välisterrass. :)

P.S. Teemaväliselt: täna vaevas mind röögatu isu pelmeenide ja musta leiva järgi - ikkagi eestlane! Kuulsin kursavennalt, et ta tuttav pidavat siin miskit vene poodi teadma. Kui koha kooridnaadid välja peilida suudan, siis lähen luure- ja korjelennule.