Kop-kop! - Kes on? - See, olen mina, postiljon Petškin, tõin teile paki...
Tegelikult muidugi kõik nii sujuvalt ei läinud. Tellisin nimelt oktoobri alguses Eestist Juura kirjastuselt raamatuid. Tükki kolm. Et oleks, kust vajadusel tarkust ammutada. Kuna siin kortermajades korterinumbrite süsteemi ei tunnistata ja kraam jõuab kohale vaid siis, kui su nimi postkasti peal on, siis olin juba varmalt oma nimesildid välja nii postkastile kui uksekellale kleepinud (vt eelmise postitus). Pealegi olid varem Amazaonist tellitud raamatud kenasti kohale jõudnud (siin on postkastid suured ja kolme raamatu sinna mahutamine ei oleks tohtinud olla probleem).
Mida aga ei tulnud, oli saadetis Eestist. Lasin kannatlikult paar nädalat mööda minna, sest mine tea - siin käivad äkki asjad aeglaselt. Kui aga viimaks ikka asja uurima hakkasin ja kirjastuselt paki jälgimiskoodi sain, selgus, et herr postiljon olevat üritanud mulle väidetavalt kolm korda pakki kätte toimetada aga ilma suurema eduta. Tõepoolest, väga mõtlematu minust mitte jääda keset suvalist ja etteteatamata tööpäeva pakki ootama! Ilmselt suurest solvumisest ei olnud kirjakandja mulle ka postkasti ühtegi teadet jätnud, et pakk ülepeakaela kohale jõudnud on ja kuhu võiksin seda ise lunastama minna.
Kui see möödalask teatavaks sai, siis tundus esimese hooga, et pakk ise on pärast kolme kättetoimetamiskatset süsteemist haihtunud. Jälgi ei suutnud ma tuvastada ei ise ega ka töö lähedal asuva postkontori ametnik. Sain siiski kaasa ühe telefoninumbri, kuhu helistades võivat selgus saabuda. Ja saabuski. Pakk ootavat oma aega (ja seda et ma huupi välja ilmuks) kusagil linnaäärses kandekeskuses. Peale paari telefonikõnet (halb helikvaliteet ja hirmkiiresti prantsuse keelt vuristav härra tingisid selle, et ma lõpuks lihtsalt "oui"-tasin iga asja peale, saamata aru, mis toimumas on) sain e-kirja, et pakk saadetakse mulle järgmisel päeval kodulähedasse postkontorisse. Aadress kirjutati ka juurde. Tore!....oli kuni järgmise õhtuni, mille suure kiiruga enne postkontori väidetavat sulgemist sinna kimasin, avastamaks, et postkontor oli juba suletud. Ilmselt juba mõned nädalad tagasi. Ja tundub, et mitte ajutiselt (s.t aknast sisse kiigates paistis täiesti tühjaks tehtud ruum).
Edasi läks veel mõni hetk, kui selgus, et tegelikult oli pakk saadetud veel kolmandasse postkontorisse, mis selleks päevaks loomulikult juba suletud oli. Asjale lisas täiendavat vürtsi samal ajal laekunud teinegi teade, mille kohaselt mu pakk hoopis saatjale tagastada oli otsustatud. Kuna ma enam kusagile helistada ei jaksanud, jäin lootma, et see viimane oli lihtsalt halb nali...või vähemalt eksitus.
Nii ma siis läksin täna uuele katsele uude postkontorisse, olles põhimõtteliselt valmis ka vastuseks, et raamatud on teel tagasi Eestisse. Läks siiski õnneks! Peale kolme nädalalat ja kolme postkontori külastamist jõudsid raamatud minuni!
Kogutud teosed
Epiloog: kui olin postkontorist väljunud ja oma paki paariks hetkeks pingile asetanud, kuni ratta juures kohmitsesin, pöördus minu poole natuke mureliku olekuga vanem härra, kes küsis ega see seal pingi peal pomm ei ole.
