Ei suju

Eksamitejärgne pinge- ja motivatsioonilangus mõjub täiesti laastavalt - tööviljakusest pole raasugi järel! Pealegi kumab silme eest juba 1. juuli ja kojusõit (küll esiti nädalaks, aga asi seegi!). Tahes-tahtmata täheldan ma siin-seal "märke" sellest, et on viimane aeg Eestisse tulla:

• Kolasin paar päeva tagasi niisama mööda mõnusalt kitsaid Leideni kõrvaltänavaid ja põikasin aeg-ajalt asjalikku nägu tehes suvalistesse butiikidesse sisse (nagu mul oleks kangesti vaja nüüd ja kohe üks hiigelsuur maal, jupike antiikmööblit ja uhke õhtukleit osta!). Sinna vahele oli peitnud end ka üks second-hand butiik, kus - ülla-ülla! - ootas vaateaknal ostjat Montoni pluus. :) Minust jäi see sinna - las kohalikud saavad ka Eestimaisest kvaliteedist osa.
  
• Esmaspäeval makatöö juhendajaga kokku saades uurisin ka ta puhkuseplaanide kohta (noh, et millal pole lootustki meilidele vastust saada). Ta oli juba enne maininud, et oli hiljuti Singing Revolution filmi näinud ja tahtis Eestisse laulupeole tulla. Esmaspäeval selgus, et tulebki - juhuse tahtel oleme mõlemad 1. juuli hommikul Eesti Õhu pardal.
• Olen saavutanud täiesti uue taseme koduigatsuses st vaatan jõusaalis trenažööril vehkides iPodi mini-ekraanilt klippe Nukitsamehest ja möödunudkordsest laulupeost.

Juba mitmendat päeva järjest ei tulnud plaanist "kogume-loeme-uurime" makatöö materjale suurt midagi välja. Blokk. Põrutan homme kuskile in-the-middle-of-nowhere endisesse farmi joogatama-mediteerima-saunatama. Ehk tuleb seepeale ka tööind tagasi.