Hetki, seiku ja mõttekatkeid neist kordadest, kui elu on mind (Eesti) piiri taha viinud. Peamiselt selleks, et endal oleks aastaid hiljem tore lugeda ja meenutada. Suurejoonelisi mõttelendu ja elu sügavustesse sukeldumist siit ilmselt ei leia.
Siis kui eestlane, venelane ja poolakas.... ... käisid koos senitundmatu Poola kunstniku maalinäituse avamisel ning jõudsid vaatamata ligi tunniajalisele hilinemisele kohale ikka piisavalt õigeks ajaks, et korraldajate kulul mõned klaasid hääd veini manustada ja piltide ees asjatundlikku nägu teha.
Maalikunsti sügavusi avastamas. Vein aitas.
Maria (Venemaa) ja Karolina (Poola)
... läksid pärast maalikunsti manustamist eestlaste jõulupeole St: Peter kyrkasse (loe: Püha Peetri kirikusse) ja sõid kõhud häid ja paremaid kodumaiseid jõuluroogi täis.
Jõulupeol kohalike eesti noorte rokkbändile kaasa elamas. Heeaavyyy!
Käisin ja vaatasin ka lõpuks Tarantino "Inglorious Basterds" ära. Eks filmi sisu oska teised asjapulgad minust hulka paremini kiita ja/või kiruda ja seega ei hakka ma ei ennast (ega lugejat) sellega vaevama. Küll aga pidin pärast kino tunnelbanas (loe: metroos) kodu poole sõites tõdema, et, jah, kindlasti rusub teise maailmasõja taak veel paljusid aga samas on vahepeal ikka paganama palju vett merre voolanud.... Esiteks saab vabalt teha iroonilis-humoorikaid filme, kus Hitler keset Teist maailmasõda lihtsalt maha notitakse. Teiseks pole võimatu, et seda filmi satuvad koos vaatama (ja nautima) eestlane, venelane, 2 sakslast ja 2 juuti.
Üle pea 2 aasta Helsingis käik nõretas nostalgiast. Kaasa nõretas Visa. Koht: Kamppi esine, Helsingi.
Ütle "täääddiii". Loon uusi sõprussuhteid. Koht: Pärnu, venna juures.
Old faces, new places. Taaskohtumine Leideni kursaõe ja majanaabri Mailysega, kes tööasjus Stockholmi väisas. Koht: CBSSi juurde viiv sild, sombune Stockholm.
Siis, kui härra Medvedev otsustab Stockholmi väisata, kaasneb sellega tavakodaniku jaoks suuremat sorti liiklus- ja/või liikumiskaos. Mina tunnetasin seda selgelt oma nahal, kui sättisin end eile kella 17.30 paiku töölt rootsi keele tundi minema ja selgus, et kogu meie töökas kollektiiv on töö juures vangis. Nimelt asub CBSSi maja piiisikese Strömsborgi saare peal keset Stockholmi kesklinna (olles ühtlasi ainus ehitis nimetatud saarel) ja kuna kuulu järgi pidi seltsimees Vene Föderatsiooni president kusagilt lähedalt mööda sõitma, siis oli sild meie saarelt "mandrile" blokeeritud. Politsei oskas vaid kosta, et nad ka ei tea, kaua aega võib minna - võib-olla 5, võib-olla 25 minutit.... Rahvas seisis ja ootas vihmas. Medvedev stockholmlaste hulgas tol päeval fänne igal juhul juurde ei võitnud.
Miskise ilmaraporti kohaselt on Stockholmis senise novembrikuu jooksul registreeritud vaid 4 tundi päikesesära. Masendav. Samas on aasta aasta järel rootslased maailma õnnelikkuse, inimarengu ja pagan-teab-mis-veel Hea Elu edetabelite tipus. Ju vist heaoluühiskonna igavene sära varjutab ka päikese enda (või siis selle puudumise).
Tänase päeva helgeim uudis jõudis mu käte vahele otse LAVi saatkonnast Stockholmis. Pärast pikka jändamist sain ma viimaks tagasi LAVi viisa võrra kirevama passi. Pass olemas, viisa sees ja piletid ostetud - lähen kaen selle lõunaosariigi ära!
Siis kui brasiillased otsustavad hällõuiini tähistada.... pole sellel hällõuiiniga loomulikult suurt pistmist peale mõningate pealuu- ja kõrvitsakujuliste küünalde. Küll aga on kuhjaga rõõmsameelset ja avatud seltskonda, ojadena voolavat caipirinhat ja lookas toidulaud. Mida muud veel tahta.... Pealekauba pandi kõik kohalolnud pool-sunnikorras võidu karaoket laulama (allakirjutanu kaasaarvatud, oo õudu!).
Peoperemees Marcelo ja naised - ma, Klara (Tšehhi), Macelo (Brasiilia), Lucie(Tšehhi) ja Maria (Venemaa). Vasakult lugedes 4 esimest veedavad 2 korda nädalas lõbusalt aega rootsi keelt tudeerides.
Keegi linna väisanu olevat Kulturhusetit ja selle ees asuvat väljakut märgates imestanud, et ta ei teadnudki, et ka Stockholmi kesklinn sõja ajal niipalju kannatada sai.* Tegelikult lükati see kant kohalike endi poolt lagedaks, et Kultuurimajale ruumi teha....
Eks välimus ole maitse asi ja ega minagi seda kanti nähes vaimustusest kilju aga see-eest on majas sisu küll ja veel. Minusugune piiratud eelarvega praktikant hindab eriti kõrgelt (pool)tasuta pakutavaid kultuurisündmusi, millest selles majas küll puudus ei tule. Eriti mõnus oli möödunud reedel toimunud Kulturhusetsnatt (maakeeli: Kultuurimajaöö), kus terve õhtu jooksul toimusid maja kõikidel korrustel mini-kontserdid, etteasted, filminäitamised ja muudki veel.
*Vihje neile linnadele, kus sõjajärgse ülesehitustöö tulemusena tõelisi arhitektuurimonstrumeid näha saab.
Käin Stockholmis ikka jõudumööda turistitamas ka. Senine vaieldamatu ilusa-ilma-värske-õhu-lemmik on vabaõhumuuseum Skansen. Meenutab paljuski Helsinki Seurasaarit st erinevaist Rootsimaa paigust on kokku kogutud arhitektuurinäidiseid ja need siis Skansenis rahvale vaatamiseks välja pandud. Pealekauba kamaluga karget põhjamaist loodust pea otse Stockholmi südames. Lisaboonusena on muuseumi territooriumil ka väike "nordic animals" ...ermm....põhjamaa loomade (?) loomaaed. Väga vinge!
Rootslased peavad lugu koosolekutest. Koosolekuid peetakse tihti. Koosolekuid kutsutakse kokku ka selleks, et välja mõelda, mida järgmisel koosolekul arutada võiks. Koosolekutest veelgi enam peavad svenssonid lugu koosolekute lahutamatuks osaks olevatest kohvipausidest. Ja loomulikult sinna juurde kuuluvatest küpsistest-koogikestest (mis minu senise kogemuse juures alati ühed ja samad on).
VÄGA tüüpilised kohvipausi-koogikesed. Tuntud nime all "dammsugare" - "tolmuimejad". Saa siis aru...
Rootslastele meeldib, et kõik saab korralikult läbi arutatud ja tingimata peab igaüks seejuures sõna sekka öelda saama. Samas on sellel ka varjukülgi....Nimelt hädaldab mu brasiillasest rootsi keele kursavend, et äriasjus on svenssonitelt väga raske konkreetset vastust välja pigistada... Alatasa pidavat olema vastused stiilis "But yes, but no, but yes, but..."
Estiteks: Svenssonitele meeldib, kui neile anda vabad käed. Teisisõnu - nad kasutavad igal võimalikul juhul handsfreed. Seega on üpris tavaline vaatepilt, kui näed mõnd rootsimaalast tänaval, metroos või poes omaette üleskergitatud mantli-/jopekraesse pobisemas. Ei, kõik neist siiski veel ei kuule müstilisi hääli teispoolsusest ega suhtle oma nähtamatute sõpradega* - enamasti on neil lihsalt handsfree mikker kuskile salli külge vms varjatusse kohta kinnitatud. Samas ei välista aga miski, et mõned teatava vaimse nihkega st "häältega" suhtlevad kodanikud kasutavad kirjeldatud trendi osava kattervarjuna lihtsalt ära! :) Lõpuks oleme me ju kõik omamoodi kiiksuga!
Teiseks: rootslased trügivad. Viimati loetlesime rootsi keele tunnis omadusi, mis meid svenssonite juures häirivad, ja ma polnud sugugi ainuke, kes trügimise ära märkis. Väga popp on näiteks see, et metroos ei vaevu keegi rongi saabudes ja uste avanedes paar sammugi kõrvale astuma, et väljujad maha saaksid. Kus sa sellega! - palju adrenaliini lisavam on ju juba enne mahatulijaid ise peale trügida! Eriti vinged on need, kes nimetatud meetodit tipptunni ajal T-Centraleni peatuses praktiseerivad. Darwinistliku olelusvõitluse uued väljundid, mis muud...
*Või noh, vaatleja silmale on need sõbrad küll nähtamatud, kuid enamasti on nad füüsilisel kujul siiski mõnes muus asupaigas ühes tükis olemas.
17-aastane parajalt (või enamgi veel) paks süsimust kõuts, kelle käpa all me siin korteris elame. Nimelt ei eksisteeri Oskari jaoks vastust "ei" ja neil kordadel, kui sa püüad kangekaelselt endale kindlaks jääda ja mitte talle lisatoitu panna/õue lasta vms, leiab Oskar kindlasti kusagilt vedelemas su jalanõud ja kasutab neid mitte-sihtotstarbeliselt st pissipotina.
Pildil Oskar oma lemmiktegevuse juures st põõnamas. Asukoht: minu voodi peats. Olgu öeldud, et voodist ära saab nimetatud isendi ainult moel, kui päevatekki järjekindlalt ära tõmmates Oskar lõpuks lihtsalt maha prantsatab.
Minu kadumaläinud pakk eluks hädavajalike talveriietega jõudis lõpuks oma eksirännakuilt tagasi algpunkti ehk Pärnusse. Kuna ma olen loll aga järjekindel, siis lasin selle uuesti posti panna ja siiapoole lähetada. Kvalitatiivne erinevus seisneb selles, et seekord meisterdasin ma juba varakult uksele kollase post-it nimesildi. Katsugu nad seekord mind mitte üles leida!
Esmaspäeval-teisipäeval, nagu juba eelmises postituses mainit', leidis Stockholmis aset Baltic Development Forum Summit. Kohal olid kõik, kes lubatud - pääministrid, muidu-ministrid (Eestit esindas herr Parts), ärihaid ja Tema Kuninglik Kõrgus Printsess Victoria koos saatebändiga (loe: kohalike trummivõlurite gäng). Sisu osas ma suurt kaasa rääkida ei oska, kuid see vähene, mida ma registreerimise/uste avamise/mikri hoidmise kõrvalt kuulma-nägema juhtusin, jättis mulje, et palju nenditi-tutvustati juba üldteada tõsiasju. (Jah, majanduskriisi asjal on raske. Jah, peame pingutama. Jah, ettevalmistamisel on Baltic Sea Region Strategy. Jah, oluline on tagada ohutus Läämerel liiklemisel). Eelnev puudutas siiski enam poliitikute sõnavõtte ja väiksemate paralleelsessioonide aegu võis kohata ka nautitavamat süvitsi-minekut ja küsimuste-vastuste ping-pongi.
Sisu sisuks, rohkem sain ma siiski aimu suurürituse korraldamise telgitagustest...ja see oli kehvemas mõttes üllatav. Näiteks ei teadnud keegi, kust osalejatele jagatavate mappide materjale juurde leida, kui esimene laar otsa sai , ega sedagi, kas kõiki materjale ikka on piisavalt tellitud (osalejaid oli arvestatud tulema 600). Või siis see, et esimese päeva registreerimine algas kl 8 hommikul, kuid osalejatel polnud enne 12 võimalik tassikestki kohvi saada. Samuti oli suhtumine vabatahtlikesse hoolimatu ja isegi ebaviisakas. Minu meelest on elementaarne, et kui vabatahtlikud kamandatakse kohale kl 7.20. hommikul, siis ei ole paslik, et nimetatud vabatahtlike koordinaator laekub alles kl 7.45., vaevumata vabandamagi. Kokkuvõttes jättis kogu korralduse köögipool vabatahtliku pilgu läbi sageli paanikaosakonna-laadse mulje ja pani imestama, kuidas sellise taseme ja osalejate nimekirjaga ettevõtmine endale säärast käpardlust lubada laseb... Ott, järgmine Summit toimub Vilniuses - ehk pakud korraldajatele oma abikäe?
Pühapäevast teisipäevani asjatan vabatahtlikuna Baltic Development Forumil, mis kogu Läänemere piirkonna tähtsad poliit- ja äritegelased Stockholmi toob. Avalöögi teeb printsess Victoria isiklikult. Lähen nüüd peegli ette asjalikku nägu harjutama.
Kes satuvad enne jaanuari keskpaika Rootsimaad väisama, neile soovitan soojalt külastada Moderna Museet'i (nutikamad juba kindlasti aimasid, et tegu on moodsa kunsti muuseumiga) Stockholmis Skeppsholmeni saarel. Kui te ei ole just suuremad modernsete kunstivoolude fännid*, siis tasub tulla juba ainuüksi praegu üleval oleva Salvador Dali näituse pärast. Ise käisin-sabatasin**-nägin ja jäin väga rahule. Võrdluseks: kui modernse kunsti väljenduseks oleva neljakandilise üleni süsimusta maali eest võin ma rahumeeli suuremate emotsioonideta mööda kõndida, siis mõningaid Dali maale võibki uurima jääda, seal ühe uusi ja uusi elemente ja seoseid leides.
Siia juurde ka link 6-minutilisele animatsioonile "Destino", mille idee sai alguse juba 1945. aastal sõprade Salvador Dali ja Walt Diseney koostööst, kuid mis praegusel kujul realiseerus alles 2003. aastal. Kiigake ise siit! - Dali käekiri peaks olema kergesti äratuntav. Muuseas, selle animatsiooni Rootsi esilinastus toimus just käesoleva näituse raames Moderna Museetis.
*Ma ise pole ka suurem austaja, aga muuseumi põhikollektsioonist võiks Picasso, Warholi ja Matisse'i ikka oma silmaga üle kaeda. **Tundus, et vähemalt kolmandik Stockholmi oli just täna otsustanud muuseumivisiidi ette võtta. Ukse taga oli umbes 50-meetrine piletisaba ja ka tuntumate Dali maalide juures oli lähemalt kaemise eelduseks mõningane tagasihoidlik tunglemine-sabatamine. Siit ka soovitus - tasub vist pigem minna nädala sees ja siis, kui enamik rahvast tööl on - ehk on vähem vaeva ja rohkem nautimist.
On Rootsis nii, et aadressid pole mitte korterite vaid korruste kaupa st kogu korrusel on sama aadress. Ja postiljon teab kirju postipilust sisse toppida üksnes selle järgi, kas kirjal/pakil ja uksel olevad nimed ühtivad. Igaljuhul on meie korrusel 3 ust ja ühelgi neist pole minu nime. Emale oma siinset aadressi teatades ei tulnud mul aga muidugi pähegi öelda, et kui ma tahan oma saadetisi kätte saada, peab ta pakile kirjutama hoopis kellegi teise st korteriomaniku nime. Nii ongi minu nimele saadetud postipakk koos kogu mu talvevarustusega ei-tea-kus Rootsi postiametnike käes olnud, samal ajal kui mina vaguralt kohe-kohe saabuvat teatist ootasin. #"&%?!!€#!!!! Asja teeb tragikoomilisemaks veel tõik, et siinsest linnajaost kaotati millalgi ära kohalik postkontor ja pakid jäetakse nüüd kas a). metroos asuvasse lillepoodi või b). tibake eemal asuvasse bansiinijaama.
Nii ma siis püüangi tänaval liikudes äkiliselt saabunud ja igast otsast näpistava külma eest ära joosta, tehes ise püüdlikult nägu, et tegelikult on mul lihtsalt kiire.
Loodan, et asjad võtavad siiski soodsama pöörde....
Lõpetamine, nagu Leidenis kombeks, toimus suurema tseremoonitsemata. Minule määratud kellaajaks on 16.10 aadressil Rapenburg 61. Viimasel hetkel kohale jõudes (siiski-siiski, mu makatöö juhendaja laekus veel minutikese hiljem) juhtatati meid uhkete puitnikerdustega ruumi, kus minust teiselpool lauda istus kolm mitte-nii-väga tähtsate nägudega ülikooli onklit. Ainuke keda tundsin, oli prof. Boeles - mu juhendaja. Lühikesed sõnavõtud - nii mu juhendajalt* kui komisjoni esimehelt** ja pistetigi tähtis paber pihku. Aplaus ja austusavaldused! Enne viimast jõudis herr esimees (olles kuulnud mu makatöö teemat ja hinnet) ulatada oma kontaktkaardi*** ja paluda, et ma oma töö tallegi saadaksin. Nimelt pidavat ta naine kusagil Amsterdami kohtus kohtunikuks olema ja neil olla just sellised keissid käsil, mida ma oma tööski lahkasin. Ega ma kade ka ei ole....
Kodak moment!
Seina signeerimas
Minu nimi samal seinal kus härradel Nelson Mandelal ja Winston Churchillilgi. Mehed, siit saavad alguse suured teod!
Kodukanali ääres.
Leiden oli muidugi jätkuvalt südantvallutavalt, -soojendavalt kaunis ja armas. Et aga ilu-valdkonnas tasakaalu säilitada, siis põrutasime üheks päevaks hoopis Rotterdami. Noh, et näha kas on kole ja kui kole üks linn siis ikka olla saab.... Ja saab küll! Meenus kellegi (vist Katrini?) lausutud kommentaar, et Rotterdam näeb välja nii, nagu oleks seal 60ndatel vast arhitektuuriõpingud lõpetanud tudengid linna peale lahti lastud ja antud neile vabad käed tegemaks, mis iganes pähe tuleb! Päeva lõpuks õnnestus siiski ka üks õõvastusest silmi mitte valutama panev nurgake leida - Hotell New Yorgi esine pargike ja lähedusesasuv kohvik Rotterdam. Sealt avanenud vaate üle kurta ei saanud!
Kole-Rotterdam. Aususe huvides olgu mainitud, et esiplaanil oli siiki ehitusplats. Taamal olevad majad on aga juba ammu valmis ja moodustavad - khm, eerr... - tervikliku koosluse. Vasakult teine ahritektuurisaavutis on Rotterdami kuulsad kuubikmajad, kus ka reaalselt sees elatakse.
Hotell New Yorki esine. Väheseid silmahakanud säilinud majasid Rotterdami kesklinnas. Sealtsamast olid asunud teele emigrantide laevad tõotatud maale Ameerikasse. Erasmuse sild Rotterdamis
* Kes muuhulgas mainis sooja sõnaga ka seda, kuidas ta oma naisega suvel Laulupeol käis ja kuidas ma neile lennujaamas piletid ostsin ja nr 2 bussile panin. :) **Kolmas mees oli üldse vait ja ainult naeratas. Tema isik ja funktsioon jäidki saladuskatte varju. ***Kuidas seda korralikult eesti keeles kutsutakse - nimekaart? kontaktkaart? vms?
Oligi nii mu korteri perenaine lubas - kui rootslased on metsas, on seened meie. Ehk teisisõnu: rootslased ei tihka vist peale ammututtavate kukeseente midagi muud korjata ja see tähendas, et isegi kui ma vahepeal ühel rootsi paaril pea järel käisin, sain ikka korvi riisikaid täis!
Lisaks seentele kuulus saagi hulka liitrite kaupa mustikaid, mida keegi ei olnud varem viitsinud üles korjata. Viimaseid oli lausa niipalju, et ma sain vahepeal lihtsalt kännu otsa istuda ja ümber iseenda mõttelise telje 360* keerates kahe peoga mustikaid suhu ajada. :)
Korjeaktsioon veel käib
Tühi kõht on parim kokk!
Vahepeal on eripalgelisi muusikaelamusi ka olnud. Pühapäeval käisime kaas-intern Mariaga, nagu plaanitud oli, Folkmusikhusetis rahvatantsu õppimas ja pillimängu kuulamas. Oli mõnus küll! Kui esimese tunni jooksul kostus majast üksnes üksikuid viiulikääksutamisi ja tantsu saatel mööda põrandat sahisevaid-lohisevaid jalapaare, siis kl 21 paiku oli aktsioon täies hoos - suures saalis õpetati polskat*, köögis valmisid-aurasid-kadusid kõhtu ehtsad rootsi toidud ja igas võimalikus nurgas ja pingiotsal jämmisid muhedusest pakatava olekuga pillimehed. Oli selline "vanaema maakodu meets pärimusmuusikafestival" õhkkond.
Seevastu eile võttis CBSSi Director General internid sappa (loe: oma lennuka olekuga autosse) ja viis meid kontserdile, mille koondnimetus võiks olla "Chopin in jazz" - ehk siis Chopini palad, mida esialgu esitati klassikaliselt klaveril ja seejärel sedasama pala jazzi võtmes. Heeaaa!
*Rootsi rahvatants, mille kummalisele rütmile ja keerutamisele ma, häbi tunnistada, korralikult pihta ei saanudki
Vat mille ma oma maja tagant leidsin. Arvestades, et siinne kant meenutab natuke Rootsi versiooni Mustamäest, siis oli see meeliülendav üllatus!
Veel silmailu.
Järve kohal kaljunuki otsas viimast sooja sügispäeva nautimas.
Eestlased on põlisest ajast kütid-korilased olnud....ja et mitte kehvem olla, siis saabki homme ette võetud korjelend Stockholmi läheduses asuvatesse metsatukkadesse seente-marjade jahile. Reportaaž laekub siis, kui käik tehtud ja talvevarud korjatud!
P.S. Liisile kibeda meeldetuletusena - siilid jätkuvalt seeni ei söö!
Kui Hollandis oli neiude seas hirmus popp kanda pakse ja karvaseid talvesaapaid (vat selliseid) ka keset südasuve, siis Stockholmis tundub olevat popp ja noortepärane kanda legginguid/retuuse (mida läikivamad või säravamad, mõnikord ka läbipaistvamad, seda parem). Vastupidiselt aga näiteks Eestile, kus leggingutele tõmmatakse peale mõni pikem ürp, siis siin nii palju ei vaevuta - piisab esimesest küll! Welcome back, eighties! Peaks ehk ka moodsaks hakkama?
Laupäeva hommikul kl 8 helises telefon ja herr Nurmi teavitas, et nad on koos kodanik Tenhoga alevströmimaa poole teel. Õnneks anti mulle armuaega ja kohe voodist välja ei pekstud, kuna kauged külalised pidid kõigepealt minema "kultuurivisiidile" Uppsalasse. Küll aga leppisime taaskohtumise kokku esmaspäevaks. Mõeldud-tehtud! Esmaspäeval pärast tööd laekuski üleliigsest kultuuri tarbimisest väsinud duo Stockholmi. Ega's midagi - libistasime endale veel tiba "kultuuri" sisse ja veetsime mõnusa õhtupooliku. Õhtu lõppes Riksdagi (suomeksi: Riks-Raks-huset) ees jahedas ööõhus purgist sooja õlut rüübates. Jah, maailmas on kõik tasakaalus!
Olli, eksperiment-vuntsid (suomeksi: viiksed), õlu ja Ari Seltskond Stockholmi öös
Septembri algus on rootslasi kostitanud suurepärase vananaistesuvega - päike paistab, meri sillerdab ja päeval kontoriruumides viibimine näib inimsusevastase kuriteona. Kuna nädala sees aga tööst ja rootsi keele tundidest suurt pääsu pole st ikka tuleb nelja seina vahel istuda, siis nädalavahetuseti tuleb värskes õhus ringiuitamise ja Stockholmi avastamise vajadus tasa teha.
Möödunud pühapäeval oli Skeppsholmeni saarekesel* nö avatud uste päev st toimusid esinemised, ja giidiga ringkäigud mööda saart ja saarel asuvaid muuseume (moodsa kunsti muuseum ja arhitektuurimuuseum), lisaks sai ronida kai ääres asuvate lugematute laevade-purjekate peale ja sisse. Boonusena anti tasuta kaasa kaunis päikesepaisteline ilm. Mida üks minusugune laps veel tahta võiks!
Käisimegi kogu seda toredust koos kahe ülejäänud interniga - Maria Kaliningradist ja Karolina Poolast - kaemas. Kuna Maria on õppinud klassikalist viiulimängu, otsis ta saare peal asuvast Folkmusikhusetist (maakeeli pärimusmuusikamaja) endale viiulimängu õpetajat. Viimast me küll ei leidnud, aga minu rõõmuks avastasime, et sealsamas koolimajas toimuvad igal pühapäeval mõnusad kogunemised, kus mängitakse pilli ja õpetatakse rahvatantsu! "Hurraa!" hüüdis folgihing mu sees. :) Kuna Mariale tundus ka folkmuusikataktis (koordineeritud) kepsutamine meelt mööda olevat, siis järgmisel pühapäeval plaanime pastlad jalga tõmmata ja kaema minna.
Kuninglik värk
Maria (Kaliningrad) ja Karolina (Poola) - muu kaaskannatajad/-võitlejad CBSSis
Esimesel praktikapäeval viib kommunikatsiooni-koordinatsiooni ja-kes-teab-mille-veel juht Anthony läbi väikese briifingu, tutvustab mulle Sekretariaati ja selle töötajaid, kodukorda ja muud säärast. Lisaboonusena saan põhjaliku kätepesemiskoolituse. Põhjus? Nimelt sai Rootsi möödunud nädalal olma esimese seagripi (või nagu seda siin kutsutakse uus gripp - nya influensan) ohvri. Sellega seoses on metroosse ja tänavapilti tekkinud informeerivad-hoiatavad-juhendavad sildid, mis ei saa kuidagi märkamatuks jääda. Ja ka Sekretariaadis ollakse kõrgendatud valmisolekus, kuna töötajad käivad üksteise võidu töölähetustel ja kunagi ei või teada, kes mis "suveniire" kaasa toob. Kõrgendatud teadlikkus väljendub selles, et iga vähimagi halva enesetundega tuleb kohe koju jääda, selle asemel et end kohusetundlikult tööle vedada. Teiseks on kõik kätepesukohad varustatud lisaks seebile ja paberrätikule ka desinfitseerimisvahendiga. Viimase osas pani Anthony mulle tungivalt südamele järgmisest protseduurist kinnipidamist: 1. pesed käed seebiga, eriti nühid peopesasid. (Esimest korda peaks käsi pesema suunduma kohe pärast otse metroost tulles tööle jõudmist) 2. Kuivatad käed. 3. Piserdad desinfitseerimisvahendiga. Igaks juhuks kordas ta selle mulle vee teist kordagi üle - et ikka meeles püsiks!
Seik 2 Kolmest minu töötoas asuvast aknast kaks on peegelklaasist st seest välja näeb, aga väljast sisse mitte, kuna aken toimib peeglina. Arvake ära mida edevad inimesed teevad? Loomulikult peatuvad nad möödaminnes akende ees, et enne hoonesse sisenemist oma välimust kohendada ja veenduda, et kõik riided ikka õigetpidi seljas on. Seestpoolt vaadates on see väga muigamaajav! Piiluja tunne tekib.
Seik 3 Juba Vilnuses tundsin, et üks hammastest, kurjam! hakkab valutama. Elukogemus ütles, et selline asi iseenesest üle ei lähe. Teisalt kinnitas kiire internetiotsing aga kardetud tõsiasja - hambaravi Rootsis on vaid rikaste lõbu. Samas on siin hiljuti avatud ja suuresti reklaamitud (mina sattusin kuulutustele metroos) hambaravikliinik, mille hinnakiri muude kohtadega võrreldes üllatuslikult, kohati lausa poole võrra, soodam on. Selline hinnavahe tegi küll ettevaatlikuks, aga et ei häda ega vaesus anna häbeneda, läksin panin aja siiski kinni. Eile leidis aset visiit. Mnjah...kohe leidis kinnitus kuuldus, et madalamaid hindu lubavad nad endale osalt võõrtööjõu toel. Minu arst ja õde (või õigemini vend - tõmmu ja musklis mehejurakas) rääkisid omavahel vist hispaania keeles. Minu juuresolekul kasutati siiski inglise keelt, kuna olin oma keele-eelistuse aega kinni pannes eelnevalt üles tähendanud. Ja siis läks lahti - arst pani prillid ette, et tööle hakata, aga keegi kolleeg oli talle otse keset klaase joonistanud punase markeriga silmamunad. Arst, humoorikas tüüp, ei lasknud ennast sellest häirida - ütles, et ta näeb küll ja nii ongi pullim. Ja nii me siis vahtisime üksteisega tõtt - mina suu ammuli ja arstil klouniprillid ees. Tehnika tundus korralik olevat ja arst ise ka sõbralik tüüp (on teie hambaarst teid kunagi varem kõnetanud fraasiga "my dear"?), aga hirmus sahmerdis - muudkui vähkres oma toolis! Kõrghetk oli muidugi see, kui ta keset hamba kallal nokitsemist püsti kargas, raadio juurde läks ja selle kõvemaks keeras - hea laul tuli ju! Kokkuvõttes sai aga töö tehtud ja esitatud arve kogu show eest - 1100 SEKi! Tack så mycket!
Õigemini oleks paslik alustada sellest, et minu praktika Rootsis sai tegelikult alguse hoopis Vilniuses, kuhu ma kohe esimesel praktikapäeval laekusin, olles eelneval päeval Stockholmist läbi käinud ja Sekretariaadist* vajalikud materjalid kaasa haaranud. Samuti kohtusin ma oma juhendajaga esimest korda alles Vilniuse lennujaamas, kuna ta lendas kohale mitte Rootsist vaid hoopis Kopenhaagenist. Vat siis geograafilisi kombinatsioone!
Vilniuses toimus kahepäevane/-osaline ettevõtmine - esimesel päeval diplomaatide koolitus inimkaubandusega seotud küsimustes ja teisel päeval Task Force'i** regulaarne kohtumine, kus arutati töösolevaid ja planeeritavaid projekte. Lühidalt - kaks päeva täis uusi nimesid-nägusid, (kellest üritasin püüdlikult meelde jätta vähemalt need, kellega on lootust ka edaspidi kohtuda) ja taustinformatsiooni inimkaubanduse kohta. Olen küll varem Leidenis migratsiooniküsimustega kokku puutunud (neil on seal õigusteaduskonnas lausa eraldi Migratsiooniinstituut ning ka mu makatöö puudutas seda teemat riivamisi), aga inimkaubanduse valdkond ise on mulle senini võõras. Seega sobis praktika alustamine asjakohase koolitusega nagu rusikas silmaauku. Samuti on esmamuljed juhendajast mõnusad - tundub olevat lahe ja avatud inimene, kel on varasemast töökogemusest ette näidata missioonid nii Kambodžas kui Türgis). Loodan, et see mulje jääb kogu praktika ajaks püsima!
Õnneks oli Vilniuses ka piisavalt vaba aega, kuna saabusime sinna päev enne ja lahkusime päev pärast koolitust. Samuti olid vabad õhtupoolikud. Seega sain piisavalt omal käel linna peal ringi turistitada (polnud ju varem Vilniusesse sattunudki). Ja vanalinn on Vilniuses oli oi-kui-ilus! Ääremärkusena olgu öeldud, et ilmad olid suviselt soojad ja päikeselised ning käisin teadlikult ringi üksnes kesklinnas. Viimast lihtsustas-soodustas asjaolu, et meie hotell*** asus otse vanalinnas, presidendipalee taga. Seega väga viks ja viisakas kant!
Fotojäädvustusi ka:
The Cathedral square ehk Katedraali väljak Vilniuse kesklinnas. Hooned pildil ongi Vilniuse katedraal ja selle kellatorn. Lisaks Gediminase monument.
Vilniuse kohal Gediminase mäel
1. septembri pidulik kontsert presidendipalee ees. Keelest ja kõnedest mitte muhvigi aru ei saanud, aga koor, orkester, ooperilauljad ja rahvatantsijad olid väga nauditavad!
Sain kokku ka Helsingi-korterinaabri Emilijaga, keda polnud üle kahe aasta näinud
Restoran "Torres" Vilniuse boheem-linnaosas Užupios. Tungivalt soovitatav!
Suvalist shortcuti tehes sattusin Užupios mõnusatele la bohem tagaaedadele, kus lapsed usinalt mängimisega ametis olid. Lahe!
Lindy Hop'i tantsijad vanalinna tänaval - oleks hää meelega kampa löönud!
Näide Vilniuse rohketest (kordan: rohketest!) kirikutest. Pildil St Casimiri kirik, vanim barokk-stiilis kirik Vilniuses.
*Council of the Baltic Sea States (CBSS) Secretariat
**TF-THB (Task Force against Trafficking in Human Beings) on CBSSi allüksus. Neid lühendeid olen ma viimase nädala jooksul küll ja veel kuulnud, lisaks veel terve rodu muid, mille meeldejätmine oma omaette ponnistus. Näiteks: UNODC - United Nations Office on Drugs and Crime, IOM - Intenational Organisation for Migration, UNGIFT - United Nations Global Initiative to Fight Human Trafficking, GRETA - (Council of Europe) Group of Experts on Action Against Human Trafficking jne.
***Ma pole elu sees nii udupeenes kohas ööbinud! (Vt eelmist postitust meie peatumispaiga kohta Swanseas :P).
Jõusaali töötajaid ei tohi, suur kartulikott õlal, tulirelvaga ähvardada.
Hüva advendiaega!
Ütle "täääddiii". Loon uusi sõprussuhteid. Koht: Pärnu, venna juures.
Old faces, new places. Taaskohtumine Leideni kursaõe ja majanaabri Mailysega, kes tööasjus Stockholmi väisas. Koht: CBSSi juurde viiv sild, sombune Stockholm.
Peoperemees Marcelo ja naised - ma, Klara (Tšehhi), Macelo (Brasiilia), Lucie (Tšehhi) ja Maria (Venemaa). Vasakult lugedes 4 esimest veedavad 2 korda nädalas lõbusalt aega rootsi keelt tudeerides. 
Keegi linna väisanu olevat Kulturhusetit ja selle ees asuvat väljakut märgates imestanud, et ta ei teadnudki, et ka Stockholmi kesklinn sõja ajal niipalju kannatada sai.* Tegelikult lükati see kant kohalike endi poolt lagedaks, et Kultuurimajale ruumi teha....
Kohalikud.
Hää.
Täies hiilguses (Sattusin just toitmisajal).
Minu nimi samal seinal kus härradel Nelson Mandelal ja Winston Churchillilgi. Mehed, siit saavad alguse suured teod!
Kodukanali ääres.
Erasmuse sild Rotterdamis
Vat mille ma oma maja tagant leidsin. Arvestades, et siinne kant meenutab natuke Rootsi versiooni Mustamäest, siis oli see meeliülendav üllatus!
Veel silmailu.
Järve kohal kaljunuki otsas viimast sooja sügispäeva nautimas.
Seltskond Stockholmi öös
Maria (Kaliningrad) ja Karolina (Poola) - muu kaaskannatajad/-võitlejad CBSSis
Internatsionaalne internlus - Eesti, Poola, Venemaa
Vanalinn on siingi armas!
Vilniuse kohal Gediminase mäel
Sain kokku ka Helsingi-korterinaabri Emilijaga, keda polnud üle kahe aasta näinud
Restoran "Torres" Vilniuse boheem-linnaosas Užupios. Tungivalt soovitatav!
Suvalist shortcuti tehes sattusin Užupios mõnusatele la bohem tagaaedadele, kus lapsed usinalt mängimisega ametis olid. Lahe!
Lindy Hop'i tantsijad vanalinna tänaval - oleks hää meelega kampa löönud!
Näide Vilniuse rohketest (kordan: rohketest!) kirikutest. Pildil St Casimiri kirik, vanim barokk-stiilis kirik Vilniuses.
