Täna õhtul rahvamajja ka läheme?

Keegi linna väisanu olevat Kulturhusetit ja selle ees asuvat väljakut märgates imestanud, et ta ei teadnudki, et ka Stockholmi kesklinn sõja ajal niipalju kannatada sai.* Tegelikult lükati see kant kohalike endi poolt lagedaks, et Kultuurimajale ruumi teha....

Eks välimus ole maitse asi ja ega minagi seda kanti nähes vaimustusest kilju aga see-eest on majas sisu küll ja veel. Minusugune piiratud eelarvega praktikant hindab eriti kõrgelt (pool)tasuta pakutavaid kultuurisündmusi, millest selles majas küll puudus ei tule. Eriti mõnus oli möödunud reedel toimunud Kulturhusetsnatt (maakeeli: Kultuurimajaöö), kus terve õhtu jooksul toimusid maja kõikidel korrustel mini-kontserdid, etteasted, filminäitamised ja muudki veel.

*Vihje neile linnadele, kus sõjajärgse ülesehitustöö tulemusena tõelisi arhitektuurimonstrumeid näha saab.

Siis kui viimasest päikeseliselt nädalavahetusest vaid helge mälestus alles on...

Käin Stockholmis ikka jõudumööda turistitamas ka. Senine vaieldamatu ilusa-ilma-värske-õhu-lemmik on vabaõhumuuseum Skansen. Meenutab paljuski Helsinki Seurasaarit st erinevaist Rootsimaa paigust on kokku kogutud arhitektuurinäidiseid ja need siis Skansenis rahvale vaatamiseks välja pandud. Pealekauba kamaluga karget põhjamaist loodust pea otse Stockholmi südames. Lisaboonusena on muuseumi territooriumil ka väike "nordic animals" ...ermm....põhjamaa loomade (?) loomaaed. Väga vinge!

Kuldne sügis

Kohalikud.

Hää.

Täies hiilguses (Sattusin just toitmisajal).

Tähelepanekuid svenssonitest vol 2

Rootslased peavad lugu koosolekutest. Koosolekuid peetakse tihti. Koosolekuid kutsutakse kokku ka selleks, et välja mõelda, mida järgmisel koosolekul arutada võiks. Koosolekutest veelgi enam peavad svenssonid lugu koosolekute lahutamatuks osaks olevatest kohvipausidest. Ja loomulikult sinna juurde kuuluvatest küpsistest-koogikestest (mis minu senise kogemuse juures alati ühed ja samad on).

VÄGA tüüpilised kohvipausi-koogikesed. Tuntud nime all "dammsugare" - "tolmuimejad". Saa siis aru...

Rootslastele meeldib, et kõik saab korralikult läbi arutatud ja tingimata peab igaüks seejuures sõna sekka öelda saama. Samas on sellel ka varjukülgi....Nimelt hädaldab mu brasiillasest rootsi keele kursavend, et äriasjus on svenssonitelt väga raske konkreetset vastust välja pigistada... Alatasa pidavat olema vastused stiilis "But yes, but no, but yes, but..."

Tähelepanekuid svenssonitest.

Estiteks: Svenssonitele meeldib, kui neile anda vabad käed. Teisisõnu - nad kasutavad igal võimalikul juhul handsfreed. Seega on üpris tavaline vaatepilt, kui näed mõnd rootsimaalast tänaval, metroos või poes omaette üleskergitatud mantli-/jopekraesse pobisemas. Ei, kõik neist siiski veel ei kuule müstilisi hääli teispoolsusest ega suhtle oma nähtamatute sõpradega* - enamasti on neil lihsalt handsfree mikker kuskile salli külge vms varjatusse kohta kinnitatud. Samas ei välista aga miski, et mõned teatava vaimse nihkega st "häältega" suhtlevad kodanikud kasutavad kirjeldatud trendi osava kattervarjuna lihtsalt ära! :) Lõpuks oleme me ju kõik omamoodi kiiksuga!

Teiseks: rootslased trügivad. Viimati loetlesime rootsi keele tunnis omadusi, mis meid svenssonite juures häirivad, ja ma polnud sugugi ainuke, kes trügimise ära märkis. Väga popp on näiteks see, et metroos ei vaevu keegi rongi saabudes ja uste avanedes paar sammugi kõrvale astuma, et väljujad maha saaksid. Kus sa sellega! - palju adrenaliini lisavam on ju juba enne mahatulijaid ise peale trügida! Eriti vinged on need, kes nimetatud meetodit tipptunni ajal T-Centraleni peatuses praktiseerivad. Darwinistliku olelusvõitluse uued väljundid, mis muud...

*Või noh, vaatleja silmale on need sõbrad küll nähtamatud, kuid enamasti on nad füüsilisel kujul siiski mõnes muus asupaigas ühes tükis olemas.

Oskar

17-aastane parajalt (või enamgi veel) paks süsimust kõuts, kelle käpa all me siin korteris elame. Nimelt ei eksisteeri Oskari jaoks vastust "ei" ja neil kordadel, kui sa püüad kangekaelselt endale kindlaks jääda ja mitte talle lisatoitu panna/õue lasta vms, leiab Oskar kindlasti kusagilt vedelemas su jalanõud ja kasutab neid mitte-sihtotstarbeliselt st pissipotina.

Pildil Oskar oma lemmiktegevuse juures st põõnamas. Asukoht: minu voodi peats. Olgu öeldud, et voodist ära saab nimetatud isendi ainult moel, kui päevatekki järjekindlalt ära tõmmates Oskar lõpuks lihtsalt maha prantsatab.

Kop-kop! - Kto tam? - Eta ja - Potštaljon Petškin!

Minu kadumaläinud pakk eluks hädavajalike talveriietega jõudis lõpuks oma eksirännakuilt tagasi algpunkti ehk Pärnusse. Kuna ma olen loll aga järjekindel, siis lasin selle uuesti posti panna ja siiapoole lähetada. Kvalitatiivne erinevus seisneb selles, et seekord meisterdasin ma juba varakult uksele kollase post-it nimesildi. Katsugu nad seekord mind mitte üles leida!

Läänemeremaade suured ja vägevad selleks korraks nähtud

Esmaspäeval-teisipäeval, nagu juba eelmises postituses mainit', leidis Stockholmis aset Baltic Development Forum Summit. Kohal olid kõik, kes lubatud - pääministrid, muidu-ministrid (Eestit esindas herr Parts), ärihaid ja Tema Kuninglik Kõrgus Printsess Victoria koos saatebändiga (loe: kohalike trummivõlurite gäng). Sisu osas ma suurt kaasa rääkida ei oska, kuid see vähene, mida ma registreerimise/uste avamise/mikri hoidmise kõrvalt kuulma-nägema juhtusin, jättis mulje, et palju nenditi-tutvustati juba üldteada tõsiasju. (Jah, majanduskriisi asjal on raske. Jah, peame pingutama. Jah, ettevalmistamisel on Baltic Sea Region Strategy. Jah, oluline on tagada ohutus Läämerel liiklemisel). Eelnev puudutas siiski enam poliitikute sõnavõtte ja väiksemate paralleelsessioonide aegu võis kohata ka nautitavamat süvitsi-minekut ja küsimuste-vastuste ping-pongi.

Sisu sisuks, rohkem sain ma siiski aimu suurürituse korraldamise telgitagustest...ja see oli kehvemas mõttes üllatav. Näiteks ei teadnud keegi, kust osalejatele jagatavate mappide materjale juurde leida, kui esimene laar otsa sai , ega sedagi, kas kõiki materjale ikka on piisavalt tellitud (osalejaid oli arvestatud tulema 600). Või siis see, et esimese päeva registreerimine algas kl 8 hommikul, kuid osalejatel polnud enne 12 võimalik tassikestki kohvi saada. Samuti oli suhtumine vabatahtlikesse hoolimatu ja isegi ebaviisakas. Minu meelest on elementaarne, et kui vabatahtlikud kamandatakse kohale kl 7.20. hommikul, siis ei ole paslik, et nimetatud vabatahtlike koordinaator laekub alles kl 7.45., vaevumata vabandamagi. Kokkuvõttes jättis kogu korralduse köögipool vabatahtliku pilgu läbi sageli paanikaosakonna-laadse mulje ja pani imestama, kuidas sellise taseme ja osalejate nimekirjaga ettevõtmine endale säärast käpardlust lubada laseb... Ott, järgmine Summit toimub Vilniuses - ehk pakud korraldajatele oma abikäe?

Baltic Development Forum

Pühapäevast teisipäevani asjatan vabatahtlikuna Baltic Development Forumil, mis kogu Läänemere piirkonna tähtsad poliit- ja äritegelased Stockholmi toob. Avalöögi teeb printsess Victoria isiklikult. Lähen nüüd peegli ette asjalikku nägu harjutama.

Dali Dali!

Kes satuvad enne jaanuari keskpaika Rootsimaad väisama, neile soovitan soojalt külastada Moderna Museet'i (nutikamad juba kindlasti aimasid, et tegu on moodsa kunsti muuseumiga) Stockholmis Skeppsholmeni saarel. Kui te ei ole just suuremad modernsete kunstivoolude fännid*, siis tasub tulla juba ainuüksi praegu üleval oleva Salvador Dali näituse pärast. Ise käisin-sabatasin**-nägin ja jäin väga rahule. Võrdluseks: kui modernse kunsti väljenduseks oleva neljakandilise üleni süsimusta maali eest võin ma rahumeeli suuremate emotsioonideta mööda kõndida, siis mõningaid Dali maale võibki uurima jääda, seal ühe uusi ja uusi elemente ja seoseid leides.

Siia juurde ka link 6-minutilisele animatsioonile "Destino", mille idee sai alguse juba 1945. aastal sõprade Salvador Dali ja Walt Diseney koostööst, kuid mis praegusel kujul realiseerus alles 2003. aastal. Kiigake ise siit! - Dali käekiri peaks olema kergesti äratuntav. Muuseas, selle animatsiooni Rootsi esilinastus toimus just käesoleva näituse raames Moderna Museetis.

*Ma ise pole ka suurem austaja, aga muuseumi põhikollektsioonist võiks Picasso, Warholi ja Matisse'i ikka oma silmaga üle kaeda.
**Tundus, et vähemalt kolmandik Stockholmi oli just täna otsustanud muuseumivisiidi ette võtta. Ukse taga oli umbes 50-meetrine piletisaba ja ka tuntumate Dali maalide juures oli lähemalt kaemise eelduseks mõningane tagasihoidlik tunglemine-sabatamine. Siit ka soovitus - tasub vist pigem minna nädala sees ja siis, kui enamik rahvast tööl on - ehk on vähem vaeva ja rohkem nautimist.

Miks, oh miks...

On Rootsis nii, et aadressid pole mitte korterite vaid korruste kaupa st kogu korrusel on sama aadress. Ja postiljon teab kirju postipilust sisse toppida üksnes selle järgi, kas kirjal/pakil ja uksel olevad nimed ühtivad. Igaljuhul on meie korrusel 3 ust ja ühelgi neist pole minu nime. Emale oma siinset aadressi teatades ei tulnud mul aga muidugi pähegi öelda, et kui ma tahan oma saadetisi kätte saada, peab ta pakile kirjutama hoopis kellegi teise st korteriomaniku nime. Nii ongi minu nimele saadetud postipakk koos kogu mu talvevarustusega ei-tea-kus Rootsi postiametnike käes olnud, samal ajal kui mina vaguralt kohe-kohe saabuvat teatist ootasin. #"&%?!!€#!!!! Asja teeb tragikoomilisemaks veel tõik, et siinsest linnajaost kaotati millalgi ära kohalik postkontor ja pakid jäetakse nüüd kas a). metroos asuvasse lillepoodi või b). tibake eemal asuvasse bansiinijaama.

Nii ma siis püüangi tänaval liikudes äkiliselt saabunud ja igast otsast näpistava külma eest ära joosta, tehes ise püüdlikult nägu, et tegelikult on mul lihtsalt kiire.

Loodan, et asjad võtavad siiski soodsama pöörde....

Tudengieluga finito. Vähemalt mõneks ajaks.

Leidenis käidud, kraad käes!

Lõpetamine, nagu Leidenis kombeks, toimus suurema tseremoonitsemata. Minule määratud kellaajaks on 16.10 aadressil Rapenburg 61. Viimasel hetkel kohale jõudes (siiski-siiski, mu makatöö juhendaja laekus veel minutikese hiljem) juhtatati meid uhkete puitnikerdustega ruumi, kus minust teiselpool lauda istus kolm mitte-nii-väga tähtsate nägudega ülikooli onklit. Ainuke keda tundsin, oli prof. Boeles - mu juhendaja. Lühikesed sõnavõtud - nii mu juhendajalt* kui komisjoni esimehelt** ja pistetigi tähtis paber pihku. Aplaus ja austusavaldused! Enne viimast jõudis herr esimees (olles kuulnud mu makatöö teemat ja hinnet) ulatada oma kontaktkaardi*** ja paluda, et ma oma töö tallegi saadaksin. Nimelt pidavat ta naine kusagil Amsterdami kohtus kohtunikuks olema ja neil olla just sellised keissid käsil, mida ma oma tööski lahkasin. Ega ma kade ka ei ole....

Kodak moment!

Seina signeerimas

Minu nimi samal seinal kus härradel Nelson Mandelal ja Winston Churchillilgi. Mehed, siit saavad alguse suured teod!

Kodukanali ääres.

Leiden oli muidugi jätkuvalt südantvallutavalt, -soojendavalt kaunis ja armas. Et aga ilu-valdkonnas tasakaalu säilitada, siis põrutasime üheks päevaks hoopis Rotterdami. Noh, et näha kas on kole ja kui kole üks linn siis ikka olla saab.... Ja saab küll! Meenus kellegi (vist Katrini?) lausutud kommentaar, et Rotterdam näeb välja nii, nagu oleks seal 60ndatel vast arhitektuuriõpingud lõpetanud tudengid linna peale lahti lastud ja antud neile vabad käed tegemaks, mis iganes pähe tuleb! Päeva lõpuks õnnestus siiski ka üks õõvastusest silmi mitte valutama panev nurgake leida - Hotell New Yorgi esine pargike ja lähedusesasuv kohvik Rotterdam. Sealt avanenud vaate üle kurta ei saanud!

Kole-Rotterdam. Aususe huvides olgu mainitud, et esiplaanil oli siiki ehitusplats. Taamal olevad majad on aga juba ammu valmis ja moodustavad - khm, eerr... - tervikliku koosluse. Vasakult teine ahritektuurisaavutis on Rotterdami kuulsad kuubikmajad, kus ka reaalselt sees elatakse.

Hotell New Yorki esine. Väheseid silmahakanud säilinud majasid Rotterdami kesklinnas. Sealtsamast olid asunud teele emigrantide laevad tõotatud maale Ameerikasse.
Erasmuse sild Rotterdamis

* Kes muuhulgas mainis sooja sõnaga ka seda, kuidas ta oma naisega suvel Laulupeol käis ja kuidas ma neile lennujaamas piletid ostsin ja nr 2 bussile panin. :)
**Kolmas mees oli üldse vait ja ainult naeratas. Tema isik ja funktsioon jäidki saladuskatte varju.
***Kuidas seda korralikult eesti keeles kutsutakse - nimekaart? kontaktkaart? vms?