Kas midagi saab ka puhtalt naeratuse eest?

Saab, ikka saab! Näiteks rattaparanduse.

Kui muidu peab igal korralikul blondijuukselisel neiul oma ITimees olema, keda kriisiolukorras appi paluda, siis tulpide ja tuuleveskite maal on vähemalt sama asendamatu tegelane rattaparandaja. Mul on sellega siin vedanud, kuna säherdune Rattaonu on mul lausa naabriks. Ja täna oli sinna jälle asja, kuna keegi kurjam oli ilmselt rattale (autoga? - siinsetel kitsastel tänavatel pole see ime) kõrvalt nii kõva matsu andnud, et parem pedaal käis sõites valju kolksuga vastu ketikaitset. Töö oli kiire ja korralik ning pärastlõunal raamatukogust laekudes oli ratas taas sõidukorras. Ja mis see kõik maksma läks? Hinna kohta pärides ütles Rattaonu, et kenast naeratusest täitsa piisab ja astugu ma möödaminnas ikka aeg-ajalt läbi. :) Saab tehtud! Mõnus, et selliseid inimesi leidub.

Siis kõik lauda istusid...

Eile tähistasid meie köögis Eesti sünnipäeva lausa nelja riigi esindajad (põlis-eestlasena ma ise, belglane, lätlane ja kaks hollandlast). Söögipooliseski oli rahvusvahelist hõngu tunda: kartulipannkoogid keefiri ja hapukoorega a la Läti (aga vabalt võiks ka Eesti omaks pidada), ahjuõunad kaneeli ja vaniljejäätisega (meenutus vanaemast) ja Belgia šokolaadikook.

Nämmm....

Kuhilas pannkooke

Pidulised: Mailys, Willem, Alex ja Daina

"It's time to be a big girl now...and big girls don't cry..."

Täitsa nõus. Aga kui seda sama laulufraasi (seda laulu mõtlen) üürgab täiest kõrist higine ja kangi rebiv meesisend saalitäie trennihuviliste ees (nii mehed kui naised), siis võtab kogu olukord koomilise pöörde ja suunurgad kerkivad tahtmatult kõrgustesse. Just siuke olukord oli pühapäeva hommikul kirik-jõusaalis, kuhu ma ennast, une kiuste, olin trenni tegema vedanud. Miskipärast tundub siin olevat kombeks (st see on juhtunud kahel korral kahest, mil selles konkreetses tunnis käinud olen), et (mees)treener laulab lisaks tavapäraste trenni-juhiste andmisele ka ise soundtrackile kaasa. Mõnus! Püüan sellises olukorras edaspidi siiski teatavat tõsidust säilitada, et mitte mitmekümnekilost kangi endale naerma purtsatades varvastele pillata.

Ega's midagi - terves kehas terve vaim! Lisaboonusena saab osa kontserdist. Tulge kõik! :)

On sünnipäev tore päev...

Semester on juba hooga käima läinud, aga kuna meil on esialgu käsil korraga vaid üks aine (pooled meist sh ma teevad Competition law'd ja pooled Discrimination law'd) ja seetõttu me teaduskonnas kursaga liiga palju kokku ei puutu, siis tuli olukorra parandamiseks kiiremas korras midagi ette võtta. Õnneks oli Tracy otsustanud oma sünnipäeva just õigele ajale sättida (tänud Tracy emmele-issile ka!) ja seega polnud põhjust suuremaks pralleks vaja kaugelt otsida. Mõeldud-tehtud. Kolmapäeva õhtul kogunesime kõik harjumispäraselt Mykka ja Chrisi majja. Rõõmustaval kombel oli ühel hetkel mailindusest läbikäinud mõte miskit süüa teha/tuua hulgaliselt söödavas vormis vastukaja leidnud. :) Pearoaks pakkus John hiigelportsjoneid pasta bologneset, mille kõrvale rüüpasime - ei, mitte veini - vaid viina toonikuga. Johni arvates sobib see lausa oivaliselt kokku! (Ja ma ei hakka iirlastega alko-teemadel vaidlema, nad on selles meist kõigist kogenumad). Huvitavaks kulinaarleiuks olid veel Johanna tehtud pelmeenilaadsed asjandused, täidiseks kartulipudru moodi mass ning mille kõrvale käisid praetud sibulatükid. Pidi ukraina-päritolu roog olema. Maitses hää küll!

Finding your inner-child....Rõõmustavaks taas-avastuseks oli see, et täispuhutud õhupalle vastu villast kampsunit hõõrudes saab neid edukalt seina ja lakke kinnitada. Aktsioonis Vio (Rumeenia) ja Chris (USA). Taustal meisterdab Mailys šokolaadikooki. Mida minusugusele lapsele veel õnneks vaja on? :)

Sünnipäevalaps Tracy (Iiri) ja Miguel (Portugal)
John, Tracy, Miguel ja Johanna
Jenga! Mariya (Bulgaaria), Sheila (Holland), Mailys (Belgia)

Ma pole turist, ma elan siin

Sellele vaatamata sai vahepeal tibake turistitatud ka, kuna kodanik Saunders laekus sõbrapäeva paiku tuuleveskite maale ja siis oli jälle rohkem põhjust ka Leidenis uuriva/otsiva pilguga ringi vaadata.

Viimaks sai korralikult ette võetud ka käik, ilma milleta oleks patt Hollandist naasta. Teisisõnu käisime lähemalt kaemas mismoodi tuule-, vee-, inim-, hobu- jms jõul jahu tehakse, maid kuivendatakse ja mis-kõik-veel ära tehakse. Japp, käisime veskis. Hollandis ei tule selleks loomulikult kaugele minna - üks säherdune toretseb otse Leideni kesklinnas.

Seitse-kaheksa korrust veskit. Päris andis ronida.

Vaade Leidenile. See 18. sajandi keskpaigast pärinev veski on üks vanalinna kõrgemaid hooneid ja vaate üle nurideda ei saa.
Selle masinavärgiga saab inimjõul veski tiivikut (on see õige termin?) tuulesuunda pöörata
Lapsepõlvest meenub "Veskimehe" laul :)

Sõbrapäeval suundusime tõelisesse Capital of (Free/Purchasable) Love'i - Amsterdami. Õnneks oli üle hulga aja tõeliselt kaunis st päikesepaisteline ja kuiv päev, nii et selle aasta esimene minipiknik sai sealsamas A'dami kesklinnas kohvi ja muffiniga peetud. Ni vähe on rahuloluks vaja! :)

Vaikelu koti, kohvi ja poolsöödud muffiniga.

Teeme näo, et tähistame valentinipäeva

Anne Frank's Pothouse ja muud leiud

....aka sõbrapäev Amsterdamis.

Ratas, kel pole identiteedikriisi....

Ratas teab, kes on mees. :)
*Ratta omanik: Tundmatu (aga oletan, et selles peres on püksid ratta jalas. :P)

Mu koduke on tilluke....

Blogitegevus on vahepeal lubamatult soikus olnud. Sellega seoses pole internetiavarustesse lekkinud fotosid mu uuest kutsume-seda-ajutiseks-koduks pesapaigast. See viga saagu kohe parandatud!

Kirjutus-/söögilaud. Kohe päris kindlasti mu lemmikmööbliese selles toas. Sellist vanaaegset ühe-palgi-lauda tahaks kunagi oma päriskojjugi.

Mu kolmeinimesevoodi. Enamasti 2/3 sellest kasutust ei leia.
Läbi selle telekakasti jõudis otsepilt Andruse võidust ka minuni. :) Heli ja kommentaaride eest tänud Vikerraadio toimekale perele! Paremal ääres uks külalistetuppa aka riidekappi.
Koridor. Vasakul Lenneke tuba. Paremal vannituba. Otse: uks teise korruse rõdule (see koht lausa nõuab hommikukohvi ja päikeseloojangu-drinkide pidamist)

Siin saab sõna otseses mõttes katuseid mööda kõndida. Vaade 2. korruse rõdult "naaberaedadesse"
Suur köök. Mõnus koht suuremateks söömadeks.
Mu ustav kaherattaline sõber ka, pargituna teiste täieõiguslike liiklusvahendite vahele. Muuseas, võimalik, et Holland on ainuke riik, kus valesti parkimise eest rattale hoiatav kleeps pannakse või kehvemal juhul ratas hoopis teadmata suunas minema veetakse (asjakohast postitust loe Katsi blogist siit)
Meil aiaäärne tänavas....Vaade Oude Rijnile. Paremal ülanurgas ripub rattapoodi/remonditöökoda reklaamiv ratas. Tegu on sama poega, kust ma esimesel Leideni nädalal endale ratta soetasin. Ühtlasi on poodi üksi majandav Ratta-Onu nii muhe mees, et vahetas mõned nädalad tagasi päris tasuta mu katkiläinud dünamo ära. Naabrite värk. :) Tänuks viisin talle mõni päev hiljem pannkooke.

Pika pidirea peale majakaaslastest ka. Lisaks sellele, et majas on minu ja Mailyse (kursaõde Belgiast) näol kaks ajutist vällarit, tundub siin üldse kolimiste hooaeg olevat. Esimesest majast * kolis üks neiu veebruaris välja, nii et sinna on pea kedagi uut oodata. Hetkel paiknevad sealpool hollandlased Linda ja Barbara. Meie majapoolde, minu kõrvaltuppa kolis peale minu ja Mailyse hiljuti sisse hollandi neiu Lenneke. Lisaks elab siinses majapooles Renske (ka hollandlane), kes küll hiljuti päris oma maja ostis ja aprilli lõpuks siit vehkat teeb. Igatahes on mul ülihea meel, et Mailys ka nüüd siin elab (ta kolis minust umbes kuu aega hiljem sisse). Hollandlastega läbisaamisest....hmmm....mitte, et me üksteisega läbi ei saaks, aga suhtlus toimib enamasti viisakusavalduste tasandil ja ei midagi enamat. Ei oskagi seda muudmoodi kommenteerida. Püüdsin sisse kolides küll igati avatud ja suhtlusaldis olla. Isegi šokolaadikoogi vorpisin valmis. Aga suuremat tolku sellest polnud. Enamasti saab vestluslaadsest suhtlusest asja ikka vaid siis, kui ise alustan. Võimalik, et kuna me oleme Mailysega mõlemad vällarid ja asustame seda paika vaid ajutiselt, siis keegi kohalikest väga ei üritagi soojemaid suhteid luua. Igatahes on see uus ja omalaadne kogemus. Hoopis vastupidine Helsinki ühikas kogetule (tõsi-tõsi, seal olime kõik ida-eurooplastest erasmuslased ja see on vägagi ühendav tegur). Samuti on see üpris erinev mu senistest kokkupuudetest hollandlastega, kes isegi siis, kui me veel teab-mis-head-sõbrad pole, mind sellegipoolest külla/kaasa on kutsunud. Aga ok, olgu, mis ta on - see ei tasu virisemist!

*Oude Rijn 82 aadressil asub tegelikult kaks üksteisega otsaseinu pidi kohakuti asuvat maja, mida ühendab ühest köögist teise viiv terrass. Esimeses majas elab kokku 3 ja teises, nn meie majas 4 inimest.